Hambaarst on pahatihti esimene ja ainuke, kes kirjeldatud sümptomeid märkab. Viimastel aastatel on just nemad saatnud minu vastuvõtule patsiente küsimusega, mis on nende igemete ja hammaste probleemide algpõhjus, või soovitanud otsesõnu paastumist kui ravimeetodit.
Tänapäeval on teada, et koos keharakkudega elutsevad inimeses ka miljardid mikroobid. Hiljuti jõudsid USA teadlased järeldusele, et see, kas inimene on täidlane või kõhn, on seotud tema seedekulgla mikroobide koostisega. Kummasuunaline see mõju on, kas inimeselt mikroobidele või vastupidi, pole veel selge.
Küllap annab see teadmine tulevikus uusi võimalusi mõjutada kehakaalu – mikroobide tasakaalu seadmisega.
Igal inimesel on talle ainuomane mikroorganismide kooslus. Selle tagavad ühelt poolt mikroobivalik, millega ta lapsepõlves mikrofloora kujunemise ajal kokku puutus, teiselt poolt aga tema rakkude individuaalne retseptoorne aktiivsus. Inimese immuunsüsteem on võimeline kaitsma teda ka kõige tugevamate haigusetekitajate eest.
Enamik nakkusi saab alguse suu ja nina kaudu, st söök, jook ja sissehingatav õhk on suurel määral vastutavad nende väljakujunemise eest. Kui limaskestas on mikroobide kontsentratsioon piisav, siis see kaitseb organismi, sest organismi enda mikroobid hävitavad sissetunginud mikroobid, tõrjudes näiteks bakteriaalse haiguse.
Mikrofloora normaalset vahekorda inimesega (teisisõnu makroorganismiga) nimetatakse eubioosiks. Kui mikrofloora koostises tekivad häired ja anaeroobide asemel saavutavad ülekaalu aeroobsed mikroorganismid, tekib düsbioos, st tasakaaluhäire.
Sellega kaasnevad üldine halb enesetunne, iiveldus, puhitus, kõrvetised, ebamäärased valud kõhus ja limaskesta kahjustused. Mikrofloora muutumine võib kaasa tuua ka toiduainete omandamise häireid, aneemiat (kehvveresust) jm.