Tuleb silmas pidada, et ülalesitatud etapid on üldistus. Et iga inimene on eriline, tullakse ka ravipaastust läbi natuke erineval moel. Palju sõltub paastujast ja tema organismi reageerimisest toimuvale, aga ka paastumiskeskkonnast ja kasutatud ravimeetoditest. Seepärast ongi hea teha pikem paast läbi kogenud paastuarsti järelevalve all, vähemalt esimestel kordadel, kuni õpitakse tundma oma keha reaktsioone. Hea reaktsiooniga inimesel väljenduvad kõik etapid ilmekalt ja õigel ajal ning sel juhul saab olla kindel ravipaastu tugevas tervistavas toimes.
Kui paastu etappidele osutavad nähud väljenduvad selgesti, ent hilinevad, või vastu pidi, on õigeaegsed, ent ilmnevad nõrgalt, on ravipaastu tervistav mõju nõrgem. See tähendab, et positiivsed tulemused ilmnevad oodatust aeglasemalt või on ebapüsivad. Mainitu puudutab eelkõige neid, kelle põhilised närviprotsessid on kas inertsed või üleliia liikuvad. Inertsus tähendab aeglust, depressiivset seisundit, aega, mil inimene ei soovi midagi teha.
Närviprotsesside liigse liikuvuse all mõeldakse aga ärevushäireid ja hüper aktiivsust. Kuna vegetatiivse närvisüsteemi töö on väga individuaalne, tuleb arvestada inimese omapära (vt sümpaatilise ja para sümpaatilise närvisüsteemi kohta lähemalt peatüki „Tervis ja selle vaenlased” alapeatükki „Energiast ida meditsiini järgi”, alajaotus „ Pärilikkuse energia ja elu jooksul lisanduv energia”).
Mõne paastuja puhul ei õnnestu kirjeldatud etappe kindlaks määrata, sest organismi reaktsioon paastumisele on väga nõrk. Seepärast kaasneb ravipaastuga nende puhul üksnes vähene ja lühiajaline tervistav mõju ning halvimal juhul ei ilmnegi oodatud tulemusi. Isegi kui paranemine ei teki kohe esimese paastu järel, tuleb jätkata paastumist korrapäraselt ka edaspidi, sest see aitab vegetatiivset närvisüsteemi tasakaalustada.