Vahel lähen iseendaga nagu pahuksisse, tunnen, et vajan kodusest rutiinist väljasaamist – siis ongi õige aeg Loodusse tulla. Olen paastunud juba kakskümmend aastat. Iga kord kulgeb see isemoodi. Tähtede seis, kuu faas, aastaaeg, enda mürgistatuse aste… kes teab, mis seda mõjutab.
Pereinimesel ei ole kodus pikka aega paastumine mõeldav ja linnas ei ole see ka võimalik, sest on vaja puhast õhku. Rühmavaim on üks asju, mis mind toetab – mulle on väga tähtis, et saan paastuda teistega koos.
Kui pärast paastukuuri koju tagasi lähen, siis töö lausa lendab käes. Saan siit iga aasta veebruaris kaasa sellise laengu, et jätkub jõuludeni.
Viive (64)