Veresuhkru piisavat taset hoiavad meie organismis toit, glükoosi tootmine ( glükoneogenees) ja glükogeeni lõhustumine (glükogenolüüs). Paastumisel kasutab organism energiaallikana sisemisi varusid.

Esimesena põletab keha oma varudest ära süsivesikud, sest nendest saab energiat kõige lihtsamini. Süsivesikute ülesanne on hoida veresuhkru taset. Glükoosi transport verest kudedesse sõltub insuliini ja glükogeeni sünteesist, st kõhunäärme rakkude funktsioneerimisest.

Pärast söömist suureneb vere glükoosisisaldus ja see stimuleerib insuliini paiskumist verre. Insuliin omalt poolt reguleerib rakkude tundlikkust veresuhkru suhtes. Vaba glükoos läbib insuliini abil rakumembraane ja jääb rakku kasutamiseks. Kui pärast söömist saabub korraga suur hulk glükoosi, juhatatakse see värativeenide kaudu maksa, kus glükoos salvestatakse glükogeenina. Sellega välditakse glükoositaseme väga suurt tõusu veres.

Kui organism toitaineid väljastpoolt juurde ei saa, täidab seda funktsiooni maks oma varudest – glükogeeni arvelt. Veresuhkruvarud vähenevad. Veresuhkru taset aitavad hoida ning reguleerida maks ja neerukoor (tõuseb kortisoonitase) oma varudest, tootes glükoosi. Seda protsessi nimetatakse glükoneogeneesiks. Umbes 90% glükoneogeneesist toimub maksas ja 10% neerukoores. Glükogeenist vabanenud glükoos imendub verre ja hoiab ära hüpoglükeemiat, mis tähendab veresuhkru taseme langemist liiga madalale. Suhkrutase püsib veres madal, aga siiski normi piires (umbes 3–3,5 mmol/l), mis rahuldab rakkude, kudede, närvikoe ja skeleti lihaste talitluse ning organismi ainevahetuse vajadused.

Glükoosi leidub kõikides elundites ja kudedes, samuti veres. Paastu ajal vere suhkrutase langeb ja väheneb ka insuliini hulk. Siis reguleerib vere suhkrutaset glükagoon, mille toime on insuliinile vastupidine: glükagoon stimuleerib maksa, et too lõhustaks glükogeeni glükoosiks. See tähendab, et organism on üle läinud sisemisele toidule, mis annab neerupealiste kudedele võimaluse taastada oma töö. Tihti paraneb paastu järel rakkude insuliinitundlikkus ja glükoosi omastamine rakkudes.

Maksa glükogeen muutub glükoosiks ja seda saab kasutada ka anaeroobsetes tingimustes (olukorras, kus organism ei ole hapnikuga küllaldaselt varustatud). Kui füüsiline aktiivsus suureneb, ei muutu glükogeen enam glükoosiks ning veresuhkru tase ei tõuse, vaid orga nismis lülitub sisse adenosiin trifosfaadi (ATF-i) tootmine, mis on lihastööks vajalik energiaallikas. Seepärast on tähtis olla paastu ajal füüsiliselt aktiivne: see hoiab lihastoonust, parandab enesetunnet ja normaliseerib vere pH. Vähene liikuvus muudab vere happelisemaks.