Täielik välisest toidust loobumine põhjustab organismis omamoodi plahvatuse, stressi, mis äratab üles kõik varjatud kaitsejõud, et võidelda ellujäämise eest. Nälgimine kui ärritaja on hea vahend selle evolutsiooni käigus välja kujunenud kaitse- ja kohastumisreaktsioonide kompleksi mobiliseerimiseks. Sellele järgnev organite ja kudede uuenemine ongi paastumise tervistava mõju üks aluseid: vanad koed lagunevad ning tekivad uued füsioloogiliselt aktiivsed ained.
Organismi kaitsejõudude aktiveerumine ja organismi reageerimine mikroobidele antimikroobselt algab enamasti pärast atsidootilise kriisi lõppu, nagu on uuringutega tuvastanud Saksa teadlased E. Schenk ja H. Meier. See tähendab, et haavad kasvavad kiiremini kinni, suureneb organismi võime bakteritega võidelda, mis ühtlasi selgitab, miks nälgimine leevendab paljusid septilisi haigusi (need on põhjustanud verenakkus või tulenevad immuunsuse nõrgenemisest).
Mainitud plahvatus organismis ja paastumise jätkamine pidurdab füsioloogilisi protsesse: pulss aeglustub, temperatuur alaneb, olek on unine. Vene uurija Pavlov nimetas seda kaitsepidurduseks, mis on vajalik, et keha saaks paastumise ajal anda kesknärvisüsteemile täisväärtusliku füsioloogilise rahu ja likvideerida seal peetunud ärritus- või depressioonikolded. Eriti oluline on see neuropsüühiliste haiguste ravimisel paastuga.