Allergia
Toiduallergia ja toidutalumatus on erinevad mõisted. Allergia on nn jäämäe tipp ja üks toidutalumatuse vorme, mille sümptomid ilmnevad kiiresti, on sageli ägedad ning seetõttu neid põhjustava toiduga kergesti seostatavad. Allergia on organismi ülitundlikkus mingi aine suhtes, ülikiire reaktsioon, mida vahendavad B-lümfotsüüdid tootes IgE tüüpi antikehasid. Allergia sümptomid tekivad kohe või kuue tunni jooksul pärast toiduaine tarbimist. Lisaks vabastatakse allergilise reaktsiooni vältel allergilisi nähte esilekutsuvaid spetsiifilisi aineid (näiteks histamiin) ning tekib eosinofiilide migratsioon põletikukoldesse. Allergiat põhjustavad tihti looduslikult histamiini sisaldavad toiduained s.h. maasikas, tuunikala, šokolaad või suuri valgumolekule sisaldavad tooted nagu lehmapiim, nisu, soja ja muna.
Paljud allergiad (riniit, astma, vett jooksvad silmad, konjunktiviit jne) on seotud IgE antikehade hulgaga veres ning allergiliste haigustena defineeritakse üksnes neid, mille puhul on tegemist suure hulga IgE antikehadega. Allergia definitsioonist välistatakse muud toidutalumatuse nähtused, mis hõlmavad küll immuunsüsteemi, kuid ilma IgE antikehade tootmiseta.
Allergiat saab diagnoosida mitmete analüüside abil ja selleks tuleb pöörduda oma perearsti poole, kes suunab teid edasi allergoloogi vastuvõtule. Kiire allergilise reaktsiooni puhul on lihtne seda kindla toiduainega seostada. Viimase vältimisel allergilist reaktsiooni ei teki (kui see just varjatud kujul ei esine).
Toiduainete varjatud talumatus
Toidutalumatus on jäämäe varjatud osa, mida esineb suuremal või väiksemal määral väga paljudel inimestel.
Inimeste toitumisharjumused on väikse aja jooksul kardinaalselt muutunud. Tänapäeva toiduaineid kiiritatakse, värvitakse, lisatakse sünteetilisi aroome ja kunstlikke säilitusaineid. Neid töödeldakse keemiliselt ning muundatakse geenitehnoloogiate abil. Inimene on arenenud mitu miljonit aastat kestnud evolutsiooni käigus. Siiani suutis ta keskkonna uuenemisega samas rütmis uueneda, nüüd aga muudetakse keskkonda liialt kiiresti.
Kui toiduainete talumatusest tulenevad toiduallergia ja tsöliaakia on ammustest aegadest tuntud ning hästi diagnoositavad tervisehädad, siis toiduainete varjatud talumatusest on maailmas räägitud alles paaril viimasel aastakümnel. Toidutalumatuse puhul IgE antikehi ei toodeta, kuid reaktsioonid mittetalutavale toidule on aeglased ja kroonilised. Vaevused ei ilmne kohe pärast toidu söömist, vaid alles 48–72 tunni pärast. Sümptomid ja vaevused võivad hõlmata keha mistahes organsüsteemi. Enamasti ei osata erinevaid patoloogiaid (kroonilist väsimust, peavalusid, immuunsüsteemi nõrkust, nahaprobleeme, tujukust ja käitumishäireid) seostada toiduainete varjatud talumatusega.
On avastatud, et toiduainete talumatuse puhul satuvad toiduainete koostisosad soole limaskesta läbilaskvuse suurenemise tõttu vereringesse ning organismis tekivad nende vastu spetsiifilised, nn IgG tüüpi antikehad või siis tsütotoksiline reaktsioon, mõlemaid on võimalik verest määrata, küll erinevate meetoditega. Antikehad hakkavad antigeene ehk praegusel juhul toiduainete osiseid kehas hävitama, mistõttu vabaneb palju kahjulikke aineid. Iga kord, kui süüakse toitu, mille suhtes on talumatus, tekib immuunvastus ehk –reaktsioon. Kui talumatust tekitavat toitu süüakse sageli, tekib ka immuunvastus sageli ja ainevahetus on häiritud. Vabaneb palju toksilisi aineid, mis hävitavad lisaks antigeenidele keha enda rakke. See loob pinnase krooniliste ja autoimmuunhaiguste tekkeks.
Toidutalumatuse tuvastamine
Tsütotoksiline toiduainete talumatuse test
Seda tüüpi analüüse kutsutakse ka inglise päraselt „bio-assay“: tegemist on bioloogilise testiga, mis tugineb rakumorfoloogia muutustel. Vererakke uuritakse nende loomulikus keskkonnas. See on mitte-invasiivne in vitrotest (selle teostamiseks on vaja võtta vaid veenivere proov), mille abil jälgitakse morfoloogilisi muutusi valgelibledes, kui need on kokku viidud toiduaine allergeense osaga ehk valguga. Valgelibled on immunokompetentsed rakud – meie esimene kaitsebarjäär.
Mikroskoobi katseklaasil viiakse kokku toiduaine puhastatud valk (epitoop) ja patsiendi veri (valgelibled ja punalibled). Kasutatakse hermeetilist ja steriilset lugemiskambrit.
Laborant jälgib antigeen/antikeha immuunreaktsiooni:
– Punaliblede tasemel
Terve inimese veres paiknevad punalibled enam-vähem lineaarselt (teineteise lähestikku ketikestena) tänu hüdrofoobsetele reaktsioonidele. Lisaks on nad selgelt punase värvusega. Toidutalumatuse reaktsiooni puhul toimub immuunreaktsioon, mis toob kaasa punaliblede destabilisatsiooni ja nende kerge dekoloratsiooni.
– Valgeliblede tasemel
Kompleks antigeen-antikeha võib fikseeruda ka teistele rakuretseptoritele näiteks T lümfotsüütidele (valgelibledele). Mikroskoobis näeme viimaste tsütoplasmas vakuoole (histamiini sisaldavaid), mis võivad lõhkeda ja vabastada tsütokiinid ning hakata fagotsüteerima antigeeni (antigeeni vastu võitlev reaktsioonide ahel). T lümfotsüütide morfoloogiline struktuur muutub: kõigepealt membraanide välimus, viimaste kuju muutub ebaregulaarseks ja viimases staadiumis tekib rakumembraani lüüsumine ehk raku hävimine. See vastab tsütotoksilisele reaktsioonile ehk kõige äärmuslikum valgeliblede vastus antigeenile.
Raku lüüsumisel vabaneb histamiin ja vabad radikaalid ning sellega kaasnevad põletikulised protsessid organismis (immunokompetentsete rakkude paljunemine, soolestiku barjääri põletikuline seisund). Soolestiku barjäär pole enam nii tõhus ja hakkab läbi laskma suuremaid molekule, viirusi ja bakterite toksiine.
KKK
– Mõnel inimesel võib olla tugevad reaktsioonid mitmele toiduainele, samas tervislik olukord on hea. Ja ka vastupidi – kerged reaktsioonid – aga palju sümptomeid. Iga organism on erinev ja reageerib välisohtudele ning ka igapäevasele toidule erinevalt!
– Vahel võib esineda talumatus mõnele toiduainele, mida me teadlikult polegi tarbinud või oleme seda teinud väga-väga harva: see võib tulla juba emapiimaga edasiantud või kaasasündinud talumatusest. See toiduaine võis olla mõne toidulisandi koostises, mida kasutasime kunagi pikema aja jooksul kuurina või võis see olla mõnes poolfabrikaadi koostises varjatud kujul, jne.
– Kui test näitab talumatust mõnele toiduainele ja oleme selle kaheks aastaks toidusedelist välja jätnud ning teostame uue testi, siis ei pruugi enam sama toiduaine seda reaktsiooni anda. See ei tähenda, et me pole enam sellele toiduainele tundlikud, vaid meie imuunrakud on kaotanud mälu. Selletõttu tulebki kõigepealt hakata tarbima samas perekonnas olevaid toiduaineid väikestes kogustes ja mitte sagedamini kui 7-10 päeva tagant ning lõpus hakata uuesti tarbima eelmises testis olnud ainet ning jälgida enesetunnet ja keha reageerimist.
– Kui toiduainete talumatuse testis piim ja nisu ei andnud reaktsiooni aga lapsel/täiskasavnul on psüühilised probleemid või epilepsia siis on soovitav teha ka peptiduuria analüüs, mis näitab ära teravilja gluteenist ja/või loomsete piimade valgust ehk kaseiinist moodustuvaid opioidseid peptiide. Viimased võivad samuti olla terviseprobleemide põhjustajateks.
– Kui toidutalumatuse testi järgimine ei anna soovitavaid tulemusi, siis võib tervisehäire põhjuseks olla ka raskemetallidemürgistus, soolestiku düsbakterioos, tsöliaakiahaigus, varjatud viirusinfektsioon. Seega tuleb toidutalumatuse testi puhul tulemusi kõrvutada alati anamneesiga.
Kokkuvõte
Toiduainete talumatus ei ole allergia ega laktoositalumatus (laktaasi ehk laktoosi seediva ensüümi puudulikus) ega tsöliaakia (geneetilise eelsoodumusega gluteenitalumatus). Need on kõik väga erinevalt kulgevad ja erinevaid mehhanisme haaravad ning erinevate meetoditega diagnoositavad seisundid. Aga kõik need võivad olla meie tervisprobleemide põhjustajateks.
Üks eraldiseisev toidutalumatuse vorm on opioidsete peptiidide moodustumine, mille tagajärgedeks on eeskätt psüühika- ja käitumishäired. Sellest juttu järgmises artiklis!
Madleen Simson, Toitumisnõustaja,
Allikas: Okobeebi.ee