Loodus BioSpa paastukuuriga uue hingamise saanud kirjanik ja kirjastaja Epp Petrone jagab oma kogemuslugu. Mõtted on koondatud Dr Natalia Trofimova “Paastuga terveks” raamatu jaoks.
Istun veel Looduse fuajees, ootan äraminekut ja sõlmin mõttelõngu. Mis tunne siis oli olla viis päeva veepaastu peal? Hea tunne.
Muidugi on hea kaaluda viis kilo vähem ja olla soolikatega, mis on limast ja jääkidest vabad, ja hea on see, et ma sain tõestuse, et mu süda ei ole haige – mul oli stress, mis siinsete rahulike päevade kestel minema läks. Aga kõige suurem õnnetunde allikas, kõige parem üllatus on mulle vererõhk. Esimesel hommikul siia tulles oli mu vererõhk 105/70 ehk täitsa madal! Aga see ongi minu tavaline numbrinäit, ja mõõdetud umbes kaks tundi pärast kange hommikutee joomist.
Kellel on madal vererõhk, see teab, kui keeruline see on. Sul on uimane olla ja on vaja kõrvalt abivahendeid (teest ei piisa, vaja on kohvi, ženšenni), mis omakorda su südant koormavad, aga süda ju nagunii ei jaksa verd korralikult ringi pumbata… Ja sa võid istumast püsti tõustes või lihtsalt kaua püsti seistes ära minestada. Olen elus nii palju kordi minestanud, et kõiki ei jõua kokku lugeda.
Aga täna, kui kuurilt lahkun (pärast viiepäevast paastu ja ühepäevast taastumist), on mu vererõhk ilma ühegi kõrvalabivahendita 125/85 ehk nii ideaalne, kui üldse saab. Tundsin juba neljandal paastupäeval energiapuhangut, nii et metsa vahel kõndimisrajal ei saanudki kõndida, tahtsin jooksma või, veel parem, lendama hakata.
Mu vererõhu tõusul võib olla lisaks paastumisele ka teine põhjus, nimelt tegin ma läbi siin Looduses pakutava dr Kneippi veekuuri, see pärinevat Saksamaalt ja olla seal väga populaarne. See näeb välja umbes nii, nagu „Mehed ei nuta” filmi kaader, kus alasti meestele vett lasti: lõdised plaaditud seina ääres küll üksi, mitte reas teiste patsientidega, aga üks meditsiiniõde laseb su pihta survega vett: kõigepealt sooja, siis kuuma, siis veel kuumemat, ja siis külma, lõpuks lastakse su jalad ja jalatallad ka jääkülma veega üle. See oli kummaline kogemus. Esimesel hommikul oli mu keha üllatunud. Teisel hommikul oli millegipärast külmem ja halvem. Alates kolmandast hommikust hakkasin seda aina rohkem nautima. Neil sekunditel, kui jahe vesi sind uhab, jõuad mõelda, et tegelikult ei ole tekkiv aisting ju paha. Ka mõnusad asjad tekitavad ju värina. Kas seal üldse ongi värin, ma ei tea. On üks erakordne tunne, mis kestab just nii natuke, et sa ei jõuagi aru saada, mis see on. Siis tuleb otsa kohe kuum vesi, mis ka vaid natuke aega kestab. See protseduur pidi aitama karastuda, aga minul tekkis teooria, et see aitab ka vererõhku normaliseerida.
Oma südame peale olin palju mõelnud ka enne siia loodusravikeskusse tulekut. Süda on tegelikult ju lihas, pisike tubli lihas, mis peaks vastu pidama… Noh, mina tahaks, et minu oma peaks vastu näiteks 87 aastat. Kogu aeg ta muudkui tõmbub kokku ja lõtvub ja pumpab aga verd läbi. Süda ei saa kunagi pikalt lõõgastuda, see pumpamine meid ju elus hoiabki. Nüüd olen ma talle andnud võimaluse lõõgastuda niipalju, kui ta vähegi saab, ja kui palju mina vähegi seda hetkel lubada saan. Kofeiinile „ei” ja ženšenni-preparaadile ka: viimast ma kahtlustangi ülepiitsutussündroomi tekkes.
Siin ravikeskuse fuajees istudes tunnen ma, et süda on mulle tänulik möödunud rahulike päevade eest. Kust ma tean ta tänu: sest enam ta ei pista ja peale selle jaksab ka verd normaalse tempoga ringi pumbata.
* * *
Nüüd on juba nädal möödas, kui ma oma järjekordselt paastunädalalt koju jõudsin. Ma juba igatsen taga seda tunnet, seda füüsilist ja vaimset seisukorda, mis mu üle valitses. Nüüd on kõik jälle tagasi tavalisse rütmi langemas ja paastumise kirgastumine hakkab üle minema. Sellest jääb mälestus, ja jäävad üles kirjutatud mõtted.
Mulle muide ei meeldi sõna nälgimine, sest see ei anna edasi asja tegelikku olemust. Paastumiseks peab inimene valmis olema. See peaks olema valik, kus millestki loobumine avab ukse millegi muu juurde. On olemas ju ka telefonipaast, arvutipaast, suhtluspaast – igasugune paast peaks loobujale rõõmu tooma. See on asja mõte, ja ma olen seda puudutanud – sedasama MISKIT, mida saab näiteks joogatunnis pooltukkuma jäädes puudutada. Ilma toiduta olek toob selle lähemale.
Esimene päev paastumist läheb enamasti lihtsalt. Paastuks tasub muidugi valmistuda, juba paar päeva enne süüa kergemalt ning panna ka oma vaim valmis selleks, et teisi uksi paotada.
Teine päev on juba natuke raskem. Aga minu jaoks on kõige raskem kolmas päev. Siis hakkavad tulema sundmõtted toidust, väga reaalsed. Hakkad igatsema seda maailma, mille oled ukse taha maha jätnud. See päev tuleb lihtsalt kuidagi üle elada. Minu kogemuste kohaselt tuleb just kolmas päev kõige rohkem täis planeerida: massaažid ja jalutuskäigud, veevannid ja jalutuskäigud, vett juua ja jalutuskäigud. Et ei jääks vaba hetke, mil liialt nukrutseda.
Neljandaks päevaks toimub murrang. Energiat tuleb kusagilt juurde ja söögiisu kaob sinnasamma kusagile ära. Võid leida end lihtsalt istumast lootoseasendis ja mõtlemast selle üle, millest sa oma elus läbi oled tulnud. Neljandal päeval tegin ma kõige rohkem mõttetööd, istusin ja lasin endast läbi oma raamatuid: jõudsin kontseptuaalsete ideedeni, mis mahtusid küll üheainsa paberilehe peale, aga milleni jõudmiseks oli tõesti vaja enne neli päeva söömata olla.
Viies päev oli juba väga lihtne ja energiat täis. Ma teadsin seda ka oma eelmisest paastunädalast, et viiendast seitsmenda päevani ei olegi nii raske jõuda, need lähevad lennates, ja ma usun neid, kes räägivad sellest, et võimalik on olla veepaastul mitukümmend päeva ning neist just kolmas-neljas on keerulised… Mina lõpetasingi seekord viiendaks päevaks – eks ikka varasemate kogemuste tõttu. Reegliks on see, et paastust väljatulek peab kestma sama kaua, kui oli paast, ja ma teadsin, et tulemas on meie kirjastuse esitluspeod. Ei ole ju väga keeruline isoleeritud ravikeskuses seitse päeva vee peal vastu pidada, aga palju keerulisem on pärast seda oma koduses-töises keskkonnas veel tervelt seitse päeva taastusdieedil vastu pidada.
Nii algas mu esimene päev taastumist: pooleliitrine purk beebide porgandimehu viieks toidukorraks jagatud, veega lahjendatud. Küll oli imelik tunne taas midagi nii tummist tarbida. Teine taastumispäev oli sel korral juba kodus: siin lõid kõigepealt igasugused toidulõhnad mind rivist välja! Aga sain hakkama.
Teadsin, et pean veel neli päeva elama ilma soolata, suhkruta, rasvata, rafineeritud toiduaineteta. Kui ma reeglist kinni ei pea, siis saavad minu puhanud ja puhastatud soolikad lihtsalt šoki, mille tagajärjeks võib olla kõhuvalu.
Taastumisprogramm, mis sobib minu maitsenäsadele, on järgmine:
- päev: nagu mainitud, veega lahjendatud porgandimehu.
- päev – keeta musti ploome, nende keedu vesi (sisuliselt kissell, väga maitsev); lisaks liiter hapupiima.
- päev – keeta suhkruta-soolata- piimata tatraputru ja segada sisse pehmeks keedetud mustad ploomid eelmisest päevast; lisaks liiter hapupiima päeva jooksul. Muide, taastumise esimestel päevadel ei tohi segada erinevaid toite, näiteks putru ja köögivilju, magu peab harjuma kõigepealt ühe toiduliigiga ühekorraga. Mina olen otsustanud, et kolmandal päeval juba tohib ploome ja putru segada, sest ma ei suuda ilma maitseta tatraputru süüa.
- päev – hommikupoolikul maitsestamata jogurt, kuhu sisse pandud ohtralt tilli. Õhtupoolikul keeta porgandeid ja teha porgandi putru (ikka ilma soolata, aga tilli sisse lõigata). Sööma peab taastumise ajal võimaluse korral ikka viis korda päevas, iga kolme tunni tagant, ja nii tasuks mõistagi süüa ka oma tavalises elus.
- päev – porgandiputru, õhtuks taas tatraputru mustade keedetud ploomidega.
Sellega oli mu taastusprogramm läbi. Neidsamu roogasid võib muidugi soovitada ka muul ajal dieettoitudeks.
Iga päev sõin ka veidi mett, sest see on üks väärt ja väärikas toiduaine, mis on lubatud taastumise ajal ja tegelikult isegi paastudes. Kui ikka väga paha on olla, siis on lusikatäiest meest abi.
* * *
Ja tulevikus teeksin nõnda, et lähen kuurile seitsmeks päevaks, sellest paastun neli päeva ja taastun kolm – nii jääb kuurilt välja tulles vaid üks päev vastu pidada. Kõige valusam ja vastikum on ikkagi see oma kodus, vanas reaalsuses toidulõhnade seas hakkama saamine, kui perele on vaja süüa valmistada, aga ise ei tohi sedasama toitu suhu panna.
Nelja päevaga paastub tegelikult ka kenasti. Paastumise mõte on anda soolestikule võimalus puhata ja uhada sealt välja kogunenud jäägid, mis muidu sopistuvad ja haigusi tekitavad. Lisaks on mõte selles, et energia põletamise käigus hävitab organism oma haiged rakud. Mina usun sellesse, see on loogiline ja omaenda ihurakkudega tunnetatav.
* * *
Keda huvitavad kilod, siis paastumisega läheb tavaliselt 1 kg päevas ja taastumispäevadega läheb veel kokku 1,5 kuni 2 kg. Aga tegelikult ei ole võimalik seda kilokaotust hoida. Taastumise lõpupäevadeks, tavaellu tagasiminekuks tabab sind hundiisu ja mina arvan, et kuigivõrd tuleb sellele isule järele anda. Mitte täiesti, aga siiski. Et su keha näeks, et asi pole hull, süüa jälle saab. Söö lihtsalt oma hundiisu rahuldamiseks asju, mis on tervislikud. Putru näiteks. Mulle tundub, et see hundiisu periood on umbes sama pikk, kui oli taastumine… ja selle aja jooksul tuleb tõesti tarku toitumisvalikuid teha.
* * *
Möödas on aasta. Ma olen suutnud selle jooksul teha viis ühepäevast teepaastu kodus, tundnud end alati õhtuti kergelt ja mõnusalt. Aga mul on hinges igatsus: ma tahaksin tagasi sinna minna. Sinna teispoolsete mõtete maailma, mis avaneb eriti neljandaks paastupäevaks. Varsti on vist jälle aeg minna.
Epp Petrone on mõtted kirja pannud Dr Natalia Trofimova raamatu “Paastuga terveks” jaoks.
Loodus BioSpa on eksklusiivne meditsiinilise suunitlusega SPA Tartus, mis spetsialiseerub unikaalsetele patenteeritud paastu–, dieedi– ning detokskuuridele. Meie meeskond koosneb kõrgelt treenitud spetsialistidest ja meditsiinitöötajatest eesotsas Dr.Med. Natalia Trofimovaga, kes on raamatu “Paastuga terveks” autor. Kui tunned, et traditsioonilised ravimeetodid on just Sulle sobiv lahendus teel tervenemiseni, võta meiega ühendust juba täna.
E-POST: info@loodus.net
TELEFON: +372 509 3581 (9:00 – 19:00)Vali oma kuuri aeg välja SIIN
[vimeo 293817389 w=600 h=424]