Kuigi paastumine on suuresti seotud usuga, peitub selles ka häid tervisemõjusid. Lühiajalise paastuga võib katsetada terve inimene, kes tahab organismi koormat veidi kergendada.
Eesti vabaõhumuuseumi paljurahvuselise Eesti keskuse juhi Einike Sooväli sõnul praktiseeriti paastumist vaimu ja keha tervendamiseks muistsetes kultuurides juba aastatuhandeid tagasi.
«Praegu elab Eestis ligi 200 erineva rahvuse esindajaid ja nende hulgas on eri toitumise nõudeid järgivaid inimesi. Samas on igas usus paastumise põhipõhjuseks mitte enda näljutamine, vaid üldine puhastumine, vaimse jõu ammutamine ja Jumala teenimine,» kirjeldas ta. Usulise kuuluvuse järgi on meil enim õigeusklikke, kes on ka paastu au sees hoiavad.
Minu tutvusringkonnas järgivad paljud paastu, olgu nad luterlased, õigeusklikud, katoliiklased, vanausulised või uskmatud. Olen nende üle väga uhke. 40 päeva kasinamat toitumist jätab näole, kehale ja vaimsele tervisele oma jälje – piht läheb peeneks, näonahk siledaks ja meel kannatlikuks.
Liha sai lihtsalt otsa
Paastumine pole võõras eestimaalastelegi, ent kuna oleme olnud sunnitud aastasadu kasinalt toituma, leiab Sooväli, et pigem on olnud paastumise mõjutajaks aastaring ning pärisorjusest ja mõisnike rõhumisest tingitud vaesus. Seepärast on üsna vähetõenäoline, et näiteks 13. sajandil hakkas talurahvas ristiusustamisejärgselt kindlaid kiriku seatud paaste järgima.
Sooväli rääkis, et etnograaf Aliise Moora andmeil sai enamik Eesti peresid veel 19. sajandi algul liha süüa sügisest kevadeni vaid 1–2 korda nädalas. Heal perenaisel olevat liha jätkunud jüripäevani (23. aprill), halvemal juhul sai liha otsa maarjapäeval (25. märts). «Peamiselt söödi vastlapäeval tünni põhjast seajalad ära ja algaski olude sunnil lihast loobumine. Vaevalt et keegi mõtles, et liha mittetarbimine on Jumalale meelepärane, vaid liha lihtsalt polnud,» nentis Sooväli.
Napiks jäi talveperioodil ka piima ja muna söömine, sest koduloomadegi toit ja tervis oli kasinam. Abi oli küttimisest ja kalastamisest, kuid valdavalt oli menüüs köögivili, teravili ja sellest tehtud toit (puder, odrakäkk jm), oad, läätsed, seemned ning tähtsaima kehakinnitajana rukkileib. Rasketel aegadel lisati leivale isegi sammalt, puulehti või õlgi.
«Samas on meie riigis olnud alati inimesi, kes peavad õigeks mõnda muud usku. Näiteks 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses saabusid Peipsi äärde Vene vanausulised, kes pärast patriarh Nikoni usureforme Venemaalt põgenesid. Vanausulised on alati väga rangelt paastu järginud ja sellest kõrvale hoidmine on suur patt,» kirjeldas Sooväli. Praegugi elab Eestis umbes 15 000 vanausulist, kellest paljud paastuvad kirikukalendri järgi kokku üle kolme kuu aastas, osa lisaks sellele ka igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel.
«Raskeim on kindlasti suur paast (veliki post), mis algab pärast andeksandmise pühapäeva ja kestab seitse nädalat. Sel ajal on keelatud liha, muna, piima ja suure osa ajast ka kala söömine. Õnneks on vanausuliste köök rikkalik ja õige perenaine suudab ka suure pere paastu ajal ära toita – süüakse seeni, marju, teravilja, köögivilja ja rammusaamiseks lisatakse roogadele poslamaslat ehk rafineerimata päevalilleõli,» selgitas Sooväli.
Paastumisega ole tähelepanelik
Toitumisnõustaja Elle Kalamägi hinnangul tuleks ka vaimse eesmärgiga paastu ajal olla ettevaatlik, et mitte endale liiga teha. «Nii nagu hing ja vaim, vajab ka organism teadlikku lähenemist,» sõnas ta. Paastumine aitab tema sõnul kehal end taastada, vabanedes näiteks laguainetest, liigsest vedelikust, kuhjunud limaainetest ja rasvadest. Põhjalik sisemine puhastumine uuendab rakke, parandab nende ainevahetust ning organite ja kudede funktsioone.
Nõustaja arvates on paastu üks suurimaid väärtusi aga enesedistsipliin ja rutiinsete harjumuste võõrutamine kas tervise või muu eesmärgi nimel. Sooväligi kinnitas, et levinud arusaama kohaselt muudab paast inimese tasakaalukaks, terveks ja toimekaks, samuti on selle populaarsus kasvanud. Üheks põhjuseks peab Sooväli seda, et Eestis elab palju õigeusklikke, kes kombest lugu peavad, aga ka seda, et küllusele tuleb ühel hetkel piir ette ning rasvase sealiha söömine aasta ringi ei ole kuigi tervislik. Oma osa võib olla ka sellel, et Eestis surevad paljud südameveresoonkonna haigustesse ning inimesed teavad, et tervislike eluviisidega saab seda ennetada.
Kalamägi kinnitas, et terve inimene võib lühiajalist paastu iseseisvalt teha ja temaga ei juhtu midagi. Rasedad, imetavad emad ning krooniliste haiguste põdejad võiksid pigem paastu vältida. Esimese paastuna ei soovita ta täielikku veepaastu, vaid esiti katsetamist puu- ja köögiviljade ning neist pressitud mahlade tarbimisega. Mahlu võib veega lahjendada. Pidada võib ka osalist paastu, eemaldades menüüst vaid lihatooted.
«Heaks praktikaks on loobumine alkoholist ning suitsetamisest, ravieesmärgil võib proovida suhkru, gluteeni ja loomsete toiduainete vabale dieedile minna, mis on palju lihtsam ja võib-olla ka tervislikum kui pikk veepaast,» sõnas Kalamägi. Kui plaanis on pikem ravipaast, siis peavad seda kindlasti jälgima ja juhendama spetsialistid.
Paastu lõpetamine sõltub pigem enesetundest. Toitumisnõustaja ei soovita paastu lõppu täpselt määratleda, vaid teha otsus vastavalt sellele, kuidas paastuja enesetunne muutub. Ühtlasi tuleb teada, et mida rohkem on organismil saasteaineid välja viia, seda kehvem on alguses enesetunne.
Sooväli leidis, et tänapäeval on paastumine üsna lihtne, sest nii poodidest kui ka restoranidest leiab häid valikuid taimetoitlastele. «Minu tutvusringkonnas järgivad paljud paastu, olgu nad luterlased, õigeusklikud, katoliiklased, vanausulised või uskmatud. Olen nende üle väga uhke. 40 päeva kasinamat toitumist jätab näole, kehale ja vaimsele tervisele oma jälje – piht läheb peeneks, näonahk siledaks ja meel kannatlikuks,» lisas ta.
Kuidas paastumist lõpetada?
- Kui paast on kestnud 2–3 päeva, siis pole probleeme toidu seedimise taastamisega. Võib süüa sama toitu, mida enne paastumistki.
- 6–10-päevase paastu järel tuleb anda organismile aega jääkainete, mis on nälgimise ajal organismis liikuma hakanud, väljaviimiseks. Sama pika veepaastu järel peab toit olema vedel, näites värsked juurviljamahlad, taimetõmmised, puuviljad, aurutatud köögiviljad. Pärast veepaastu võiks taastusdieet kesta sama kaua, kui paastusid.
- Tarbi hautatud või värskeid juur- ja puuvilju. Sobivad ka pett, hapupiim, pudrud ja köögiviljapüreed. Taastumise ajal on hea juua kibuvitsa-, pihlaka- või sõstrateed, millele võib lisada natuke mett.
- Tähtis on, et soolestik hakkaks tööle kolme taastumispäeva jooksul. Selle stimuleerimiseks võib süüa keedetud riivitud punapeeti.
- Ära liialda toiduga, sest liigne või vale toitumine pärast paastu võib tekitada ärritust maos, kõhuvalu ja -kinnisust.
- Söö aeglaselt, mälu toit korralikult läbi.
- Väldi ülesoolatud, teravaid, marineeritud toite ning suhkrut ja töödeldud küllastunud rasvu.
- Taastumine on paastu läbiviimisel kõige vastutusrikkam etapp. Mida pikem on paast, seda pikem olgu taastusperiood.
Allikas: toitumisnõustaja Elle Kalamägi
Allikas: Postimees.ee