Paast on üks suitsetamisest vabanemise meetod. Osa inimesi tulebki paastuma just selleks, et saada sellest sõltuvusest vabaks. Paastumise ajal peab suitsetamisest tingimata loobuma, sest muidu võib tekkida väga raske terviseseisund (aju hapnikuvarustuse ja südametegevuse häired kuni teadvusekaotuseni) – nikotiin toob kehasse mürke juurde. Seepärast hoiatabki paastuarst paastuma tulijaid juba enne paastukuuri algust suitsetamiskeelust.
Nikotiini sõltuvus kahaneb ja kaob iseenesest koos näljatundega ajal, mil paastukuur on jõudnud etappi, kus organism on ümber lülitunud sisemisele toitumisele. Koos teiste mürkidega hakkab keha paastumise ajal vabanema ka nikotiinist.
Suitsetajatel on kehas kõrge nikotiinitase. Kui tase langeb, on seda vaja tõsta ja tekibki sõltuvus. Kui inimene ei suitseta, hakkab aga organismi nikotiinivajadus langema ning nädalase paastu lõpus on ta üldjuhul sõltuvusest vabanenud. Väga paljud jätavad paastukuuri järel suitsetamise lõplikult maha. Patsiendid on rääkinud, et on üsna kerge olla lühikest aega pärast paastukuuri meelekindel ning sageli ei tekigi enam soovi sigareti järele haarata.
Inimese organismis on loodus prioriteedid paika pannud: kõige tähtsam on ellujäämise nimel see, et oleks süüa ja juua. Kui hädaolukorras, kus ei saa ei süüa ega ka suitsetada, peab organism valima, kumba eelistada, siis valib ta toidu, sest näljatunne on reflektoorselt palju tugevam kui tung sigareti järele. Tänu sellele kaob paastu ajal koos näljatundega ka suitsuisu. Võrreldes selliste sõltuvushaigustega nagu alkoholism ja uimastite tarvitamine allub suitsetamine paasturavile paremini.
Kõik sõltuvused – sõltuvus palju süüa, suitsetada, tarbida alkoholi jne – on inimesel õpitud, mitte kaasa sündinud. Seega on neist võimalik ka loobuda nagu muudest harjumustest. Esimene samm sel teel on leida endale motivatsioon ja muuta oma mõtteviisi.