Kui tsöliaakia nähud on tagasihoidlikud, võib juhtuda, et inimene põeb seda aastaid või isegi aastakümneid, enne kui saab õige diagnoosi.

„Gluteenitalumatuse all mõeldakse erinevaid haigusi,” selgitab Eesti Tsöliaakia Seltsi juhatuse esimees Aive Antson. „Tsöliaakia on krooniline peensoolehaigus, mille korral kahjustub peensoole limaskest. Selle diagnoosimise aluseks on peensoole biopsia. Ainsaks raviks on eluaegne range dieet: keelatud on nisu, rukist, otra ja kaera sisaldavad toidud. Õige toitumise tulemusena taastub peensoole limaskest. Tsöliaakiat ei tohi segi ajada nisuallergiaga, mille korral peensoole kahjustust ei teki. Kui aga vaevused kestavad ja välistatud on nii allergia kui ka tsöliaakia, võib tegu olla mitte-tsöliaakia gluteenitundlikkusega, kuid selle korral samuti peensoole kahjustust ei teki.”

Teadlikkus suureneb

Tsöliaakiahaigete täpset arvu on Antsoni sõnul keeruline öelda, kuna haigekassa neid ei loenda. „Eesti Tsöliaakia Seltsi kuulub praegu 60 tsöliaakiahaiget. Seltsi juhatuse esimehena olen suhelnud umbes 150 tsöliaakiahaigega, kuid neid on kindlasti kordi rohkem,” hindab ta. Tsöliaakiat peetakse üheks sagedasemaks krooniliseks haiguseks. Euroopas, Ameerikas ja Austraalias esineb see 0,5–2 protsendil, Rootsis isegi 3 protsendil elanikest. Eestis on tsöliaakia arstide sõnul aladiagnoositud haigus.

„Tsöliaakiaga seotud sümptomid on erinevad ja väga individuaalsed,” tõdeb Antson. „Tüüpilisteks nähtudeks on krooniline kõhulahtisus ja kõhnumine, aga ka kõhuvalu, kõhupuhitus, aneemia ja väsimus. Sageli otsivad inimesed arstilt abi muude probleemide tõttu, näiteks jäävhammaste vaabakahjustus, käitumishäired, depressioon, ravile halvasti alluv või allumatu rauavaegusaneemia, osteoporoos, neuroloogilised häired, puberteedi hilinemine, kasvupeetus lastel, günekoloogilised probleemid (viljatus, korduvad abordid, varane menopaus jt). On olemas ka atüüpiline tsöliaakia, mille korral haigusnähud on tagasihoidlikud või puuduvad hoopis. Nii võibki juhtuda, et inimene põeb tsöliaakiat aastaid või isegi aastakümneid, enne kui saab õige diagnoosi. Õnneks on arstide teadlikkus sellest Eestis veel harva esinevast haigusest aasta-aastalt suurenenud ning haigete arvu kasvu näitab ka seltsi poole pöörduvate inimeste arvu kasv.”

Toidupoes võib kuluda tunde

Tsöliaakiahaiged peavad gluteenivaba toitu valides hoolikalt pakendilt koostisosi uurima. Keelatud teravilju võivad sisaldada vorstid, kastmed, purgisupid, valmistoidud kuumaletis jne. Nii võib tsöliaakiahaigel alguses poes kuluda tunde, et välja selgitada, milliseid toiduaineid ta võib süüa ja milliseid mitte. “Õnneks on Eestis gluteenivabade toodete valik aastatega laienenud ja tootjad arvestavad üha enam erinevate toitumisvajadustega inimeste soovidega,” kiidab tsöliaakia seltsi esimees.

„Kui tootja märgib tootele „ei sisalda gluteeni”, siis lisaks gluteenivabadele toorainetele peab see toode olema ka „puhtalt” toodetud – gluteeni sisaldavad ja gluteenivabad koostisained ei tohi olla vähimalgi määral kokku puutunud. Näiteks ei tohi samal ajal samas ruumis valmistada gluteeni sisaldavat ja gluteenivaba toitu, sest ka nisujahutolm on tsöliaakiahaigele ohtlik. Seega peavad kõik tootjad suhtuma tootmisse väga kohusetundlikult, kui märgivad tootele „ei sisalda gluteeni”. Samuti peavad gluteenivabu tooteid kohusetundlikult käsitlema kaubandusettevõtted. Eriti tähelepanelik tuleb olla pakendamata toodetega. Gluteeni sisaldavad koogid ei tohi olla ühel kandikul tavakookidega, samuti ei tohi neid tõsta sama tordilabidaga ega pakendada kokku gluteeni sisaldavaid ja gluteenivabu tooteid,” selgitab Antson.

Euroopas saavad toiduainetootjad taotleda oma gluteenivabadele toodetele märgist, millega kinnitatakse, et tootmine on toimunud gluteenivabalt. Kevadel peetud ümarlaual tutvustasid Eesti Tsöliaakia Seltsi liikmed Eesti toiduainete tootjatele märgise ideed ja selle saamise võimalusi ning loodavad, et ka siinsed toiduainete tootjad on valmis selle saamise nimel panustama.

Kuidas tsöliaakiat diagnoositakse?

Kui tekivad kahtlused, kas tegu võib olla tsöliaakiaga, tuleb kõigepealt pöörduda perearsti poole, kes teeb esmased vereanalüüsid. Vajadusel suunatakse patsient edasi gastroenteroloogi juurde. „Oluline on meeles pidada, et enne tsöliaakia korrektset diagnoosimist ei tohi pidada gluteenivaba dieeti. Vastasel korral peensool taastub ja hilisemate uuringutega pole võimalik tuvastada, kas põetakse tsöliaakiat või mitte. Seltsi töös oleme sageli kuulnud, et inimesed katsetavad gluteenivaba menüüd. Tavaliselt ei tehta seda korrektselt ning ei peeta arstidega nõu. Nii jääb aga õige diagnoos saamata ning tervisehädad võivad kesta aastaid, isegi aastakümneid,” märgib Eesti Tsöliaakia Seltsi juhatuse esimees Aive Antson.
Tsöliaakia on tõsine diagnoos, mille paneb arst pärast vastavate uuringute tegemist, rõhutab ka Tartu ülikooli kliinikumi dieediarst Liidia Kiisk. „Raviasutuses on tarvis teha vastav test. Veeniverest määratakse koe transglutaminaasi antikehad. Positiivse tulemuse korral tuleb teha ka peensoole biopsia. Alles siis, kui tsöliaakia diagnoos on leidnud kinnitust, pakutakse toitumisalast nõustamist ja määratakse gluteenivaba dieet,” kinnitab dieediarst.

Allikas: Õhtuleht