Nüüd hakatakse loendama paastupäevi ning loobutakse ajutiselt välisest toidust, et organism saaks üle minna sisemisele toidule. Perioodi kestus määratakse koos arstiga kindlaks individuaalselt: see võib ulatuda paarist päevast kuni 28 päevani. Alati tuleb enne paastuma asumist otsustada, kui pikk paast on kavas, ja patsiendil peab olema õigus selle üle koos arstiga otsustada.
Harilikult läbivad paastujad koormusvaba perioodi hästi ning juba teisel-kolmandal päeval kaob häiriv näljatunne. Kui see püsib kauem, aitab korralik päeva režiim: paastuja jalutab värskes õhus ning tegeleb meditatsiooni ja joogaga. Kogemus näitab, et kõige paremini suudab mõtteid toidult eemale juhtida nn tööteraapia. Meil Looduse biospaas paastukuuril olijad küsivad ikka aeg-ajalt maja ümber aias tööd (et näiteks lehti riisuda või peenraid rohida).
Koormusvaba periood jaguneb omakorda kolmeks etapiks, mille ajaline kestus ja intensiivsus sõltuvad nii paastu pikkusest, kui ka inimesest.
a) Toiduärritus
Toiduärrituse etapp võib kesta ühest päevast kuni kolme päevani sõltuvalt nii patsiendi organismist kui ka paastumiskeskkonnast ja toetavatest meetmetest või nende puudumisest. Tähtis on kohe alguses alustada kindla režiimiga ja toetada paastu selliste protseduuridega nagu ravivõimlemine, jalutamine värskes õhus, massaaž, mähised, saun ja soolepuhastus. Osa Looduse biospaasse paastukuurile tulnud patsiente imestab, miks me alustame juba saabumispäeval protseduuridega, ent see on paastu edukaks kulgemiseks väga vajalik.
Sel perioodil ärritab toidu nägemine ja lõhn, nagu ka toidust rääkimine ja isegi toidunõude klõbina kuulmine. See paneb sülje voolama, kõhu korisema, tekib tunne, et kõht on selgroo küljes kinni jne. Halveneda võib ka uni, ärrituvus suureneb ja tuju võib olla halb, võib tekkida peavalu. Mida vähem paastukuuriks valmistuti, seda raskemaks kujuneb see etapp. Nähud võivad hirmutada ja mõjutada inimest paastu katkestama, aga seda ei tohiks mingil juhul teha, välja arvatud juhul, kui sümptomid on tõsised ja arstiga katkestamine kokku lepitakse. Sel juhul tuleb minna üle leebemale paastuliigile, näiteks osalisele paastule.
Kehakaal langeb sel perioodil kiiresti (kuni 1 kg ööpäevas), ent janu eriti ei ole. Pulss kiireneb veidi, samal ajal kui arteriaalne vererõhk ei muutu. Veel võib muutuda maitsemeel, näiteks puhas vesi võib ootamatult tunduda magus või kibe. Samamoodi kasvab lõhnatundlikkus.
b) Atsidoos
Atsidoosi (happemürgistuse) etapp algab vahemikus teisest viienda paastupäevani ning lõppeb vastavalt kuuendal kuni kümnendal päeval. Kui paastu alguses on tehtud korralikult soolepuhastust, siis see ennetab tugeva kriisi teket. Allpool kirjeldatud kriisi sümptomid ei avaldu kõigil paastujatel ega äärmuslikult.
Süsivesikute põletamise järel hakkab organism kasutama energiaallikana rasvu ja väheväärtuslikke valke, mille käigus tekivad ja kuhjuvad nende ainete lõhustamise vaheproduktid – ketokehad. Põhiline rasvade laguaine on atsetoon, mis annabki etapile nime. Ringlev veri muutub happeliseks ja tekib atsidootiline kriis. Keskmiselt alates kolmandast paastupäevast näljatunne väheneb või kaob täiesti ning janu suureneb. Näljatunne kaob kõige kiiremini veepaastu tehes. Osalise paastu ajal ei ole organism sunnitud minema sisemisele toidule üle nii kiiresti ning see etapp võib koos oma sümptomitega kesta natuke kauem.
Ainevahetus aeglustub: vererõhk langeb tasapisi, pulss aeglustub, hingamine muutub sügavamaks ja harvemaks, sest organism kulutab energiat ökonoomsemalt. Kehakaal ei alane enam nii kiiresti kui esimestel päevadel, vähenedes nüüd stabiilselt 300–500 g ööpäevas. Soolestik töötab edasi hoolimata toidu puudumisest.
Jälgida tuleb uriini värvi, lõhna ja hulka. Hägune uriin viitab jääkainete väljutamisele organismist, mis on paastu ajal loomulik.
Tarbitud vedelikust tuleb uriinina välja ligikaudu pool; kui tuleb vähem, siis see näitab, et organism oli kuiv, esineb palju mürkaineid või on neerude funktsioon nõrgenenud.
Nahk on selles etapis kuiv ja kahvatu, nagu ka huuled ja keel. Keelele tekib teisel-kolmandal päeval valge või hallikas katt, hammastele lima ning suust võib tulla atsetooni lõhna. Lisaks hammastele tuleb ka suud korrapäraselt puhastada. Juba esimesest-teisest paastupäevast on hea loputada igal hommikul suud õliga. Mõnikord, eriti hommikuti, võib paastujal pea valutada või ringi käia, tekkida iiveldus- või nõrkustunne.
Keelekatt
Normaalne keel peab olema niiske ja läikiv. Ka tervel inimesel võib olla keelel natuke kattu, sel juhul on katt õhuke, valge ja läbipaistev. Hommikuti on katt paksem. Paastu ajal enamasti katt pakseneb, sest ka sedakaudu väljuvad organismist mürkained. Paastukuuri ajal vaatab arst igal hommikul paastuja keele üle ning seejärel on hea keelt spetsiaalse harjakesega puhastada.
Joonisel 7 on valgete laikudena kujutatud katu tekkimist. Hiina meditsiinile tuginedes saab keelepiirkonna alusel teha järeldusi siseorganite töö kohta. Arst näeb keelelt ära ka selle, kas paastuja on joonud piisavalt vett – keele kuivus osutab organismi vähesele niiskusele. Ka see, kui paastumise ajal ei teki üldse keelekattu, näitab, et organism on energeetiliselt liiga nõrk ja kuiv ning inimene peab rohkem jooma.
Kui keelekatt on paks ja limane, on organismi tekkinud liiga palju lima. Liiga märg ja läikiv katt osutab aga kehasse kogunenud liigsele vedelikule, mis võib põhjustada turseid. Ka keele mõlemal küljel olevad hambajäljed on seotud limaga, aga need võivad viidata ka mõne ensüümi puudusele. See näitab, et inimesel võib olla raskusi nii toidu omastamise kui ka seedimisega, mistõttu tuleb loobuda näiteks gaase ja lima tekitavast toortoidust.
Kollane katt on harilikult seotud sapierituse häirega ja valge katt mao limaskesta häiretega.
c) Tasakaalustumine
Selja taha jäetud atsidoosietapi sümptomid taanduvad ja füüsiline seisund hakkab muutuma küllalt kiiresti, sageli ühe päeva või ka paari tunni jooksul. Ka psüühiline seisund paraneb märgatavalt, nõrkustunne leevendub või kaob täiesti ning paastuja tunneb end taas reipa ja heatujulisena. Mõnikord väljendub tasakaalustumisetapp lainetena, kusjuures hea enesetunde hetked on alguses lühikesed ning pikenevad aja jooksul, jäädes lõpuks püsima. Keel hakkab katust puhastuma, jume muutub paremaks, südametoonid muutuvad selgemaks ja pulss aeglustub.
Selles etapis väheneb kaal väga vähe, umbes 100–200 g ööpäevas.
Etapi kestus on väga individuaalne, kuid selle lõpuks saab tavaliselt pidada nn hundiisu tekkimist. Uni võib taas veidi halveneda ja paljudel võivad tekkida unenäod, mille peategelasteks on maitsvad toidud. Mõnel paastujal ilmneb kerge ärrituvus ja nõrkus, tõuseb veidi vererõhk ja kiireneb pulss. Need sümptomid on märguanne, et tuleb jälle sööma asuda.