Kui soovid kaalust alla võtta, tuleb kõigepealt tuvastada põhjused, mis peituvad liigse kehakaalu taga, kirjutab venekeelne nädalaleht Den za Dnjom.
Nälgimine ja valed dieedid võivad aga Trofimova sõnul viia anoreksia tekkeni, mis väga sageli läheb üle buliimiaks. Kui esimese puhul süüakse väga vähe ning tavaliselt langeb seetõttu drastiliselt keha rasvaprotsent, mõjutades omakorda hormonaalsüsteemi, siis teise puhul on iseloomulik ohjeldamatud söömishood ja oksendamine. Väga sageli on anoreksiat võimatu ravida ja oma tervisega eksperimenteerinud noored inimesed surevad. Eriti ohtlik ongi haigus noorte neidude puhul, kes tahavad oma keha eripärasid arvestamata iga hinnaga nö modellikeha.
Tallinna vaimse tervise keskuse psühholoog Irina Šišova jagab soovitusi, mida saab teha, kui oled märganud, et sinu tütar on praktiliselt loobunud söögist:
«Esiteks tuleb püüa aru saada, mis täpselt toimub, tüdrukuga rääkida. Suure tõenäosusega ei lange tema ja teie ettekujutus normist kokku. Kuid täiesti kasutu on karjuda ja sundida teda «normaalselt» sööma, pole mõtet rääkida talle, et tal pole midagi viga. Protest on garanteeritud! Tasub küsida tütrelt, mis talle konkreetselt oma keha juures ei meeldi ja kuidas saab teda aidata. Kas teil õnnestub usalduslikult rääkida või mitte, sõltub juba suhetest perekonnas.
Kui tütar on dialoogiks valmis, pakkuge talle oma abi. Ta võtab selle vastu, kuna olete valmis temaga koos tema probleemi lahendama. Kui suhted teismelisega ei soodusta usalduslikku suhtlust, tasub võtta appi keegi teine, kellega tüdrukul on soojad suhted. Kõige olulisem on mõistmine ja toetus, kuid kuna probleem on juba tekkinud, on võimatu hakkama saada ilma spetsialistita. Tuleb pöörduda arstide poole – perearsti, endokrinoloogi, dietoloogi, psühholoogi, raskematel juhtudel ka psühhiaatri poole.
Abi peab olema kompleksne, kuna oluline on tuvastada toimuva põhjus ja teismelise tervislik seisund. See on väga tähtis, kuna toidust loobumine ja järsk kehakaalu langus võivad olla somaatiliste haiguste, stressi, suurte füüsiliste ja vaimsete koormuste ja isiksustevaheliste konfliktide sümptomiteks. Samuti ei tasu välistada narkootiliste ja/või muude psühhotroopsete ainete kasutamist.
Muidugi ei tasu iga väikese asja pärast arsti juurde minna, kuid kui vanemad näevad, et laps ei söö praktiliselt midagi või siis kutsub pärast söömist esile oksendamist või võtab lahtisteid ning nälgimine vaheldub ülesöömisega, ei tasu loota sellele, et see läheb ise üle. Anoreksia on raske haigus, mis allub halvasti ravile ning põhjustab sageli pöördumatuid tagajärgi tervisele, millel on tihtipeale kahjuks omakorda saatuslikud tagajärjed.»
Allikas: Postimees