Paastumise eesmärk ei ole mitte kaalust alla võtta, vaid tagada, et organsüsteemid ja hormoonid töötaksid korralikult. Tähtis on mõista, et paastumine on paljude inimeste elus üksnes episoodiline protsess, ehkki järjest rohkem inimesi võtab aega ja tuleb kord aastas paastuma ka pärast esimest kogemust. Kindlasti peab paastuma hakkamise järel õppima igapäevaselt õigesti toituma ja järgima taastumiseks sobivat dieeti.
Inimesed, kes on läbi teinud paastukuuri, teavad, et näljatunnet esineb ainult alguspäevadel, hiljem kaob see täielikult. Kus on siis need näljapiinad, millest oleme nii värvikaid kirjeldusi lugenud ja mis panevad nälgija käituma ebainimlikult?
Siin tuleb eristada pealesunnitud nälgimist ja teadlikku toidust loobumist. Soovimatu nälgimine põhjustab tõesti piinu ja paljusid raskeid haigusi, isegi surma, kuid see erineb teadlikust paastumisest sama palju kui kurjategija nuga kirurgi skalpellist.
Kuni füsioloogid polnud välja selgitanud, millised protsessid organismis teadliku toidu piiramise ajal toimuvad, tundus paljudele väga veider väide, et nälgimist saab kasutada ravi eesmärgil. Näljahaiguseks nimetati tookord alimentaarset düstroofiat ning rohked uurimistööd kirjeldasid selle tõttu organismis toimuvaid muutusi, mille hulgas olid düsenteeria, tuberkuloos, tursed, ainevahetus- ja psüühikahäired (tuntud ka näljapsühhoosina). Seetõttu suhtusidki paljud arstid nälgimisse põhimõtteliselt taunivalt ning süüdistasid ravipaastude korraldajaid isegi šarlatanluses.
Vene füsioloogi Ivan Pavlovi (1849–1936) ja tema õpilaste uuringutega on tõestatud, et täieliku paastumise korral asendub viiendast kaheksanda päevani maomahla tavaline sekretsioon nn spontaanse sekretsiooniga ning selles sisalduv rohke valk imendub mao limaskesta kaudu uuesti verre. See tähendab, et organismis lülitub sisse kohastumismehhanism, mis aitab pidurdada paastuaegset valgukadu ning tagab aminohapete juurdevoolu, mida organism saab kasutada tähtsamate organite valkude taastamisel.
On teada ka see, et pealesunnitult nälgiv loom ja inimene hukkuvad juba enne kurnatuse staadiumisse jõudmist. Selle põhjustab enesemürgitamine ainevahetuse jääkproduktidega.
Arsti järelevalve all tehtava paastu ajal viiakse need jääkained aga spetsiaalsete protseduuride abil kehast välja. Seepärast kuuluvad ravipaastu juurde sellised protseduurid nagu klistiir, vann, massaaž, jalutuskäigud looduses ja hingamisharjutused. Need aitavad hästi taluda isegi 30–40 päeva kestvat paastumist ning mürgistusnähte ei kaasne.