Dr Natalia Trofimova elu on olnud liikumine klassikalise meditsiini ja rahvameditsiini ühendamise poole. Pole vist teist tohtrit, kel see Eestis nii edukalt õnnestunud oleks – isiklik ravikeskus Loodus Biospa, oma meetod paasturavi, oma nõustamiskeskus ja järjekorrad, mis ulatuvad kuude taha, ning kliendid, kes sõidavad ekstra kohale Lätist, Leedust või koguni Saksamaalt.
Mõtlen paast, ütlen dr Trofimova – Eestis on see seos küll nõndapidi. Ungaris sündinud ja mitmel pool maailmas õppinud Natalia Trofimova võib paastu teemadel rääkida tunde – innustunult ja kirega. Tegu on tema elutööga, mis on ravinud terveks sadu inimesi kümnetest tavameditsiinile raskesti alluvatest või lausa allumatutest tõbedest nagu astma, diabeet, südame isheemiatõbi jms.
“Ebaõnnestumised tulevad sellest, et inimene ise ei oska iseseisvalt paastuda või pole toetust tema kõrval,” väidab dr Trofimova, kui talt pärida, mis peaks juhtuma, et paasturavi ebaõnnestuks. “Paast pole ju ainult toidust loobumine. Paast on millegi korrastamine oma elus – nii toidus kui ka käitumises ja mõtlemises.” Just sellest lausest jookseb veelahe Natalia Trofimova ning klassikalise tabletimeditsiini vahel. Hiina meditsiin, ajurveda ja rahvaravi on Natalia Trofimova loodud ravimetoodikas leidnud orgaanilise sümbioosi maailma tippteaduslike ravivõtetega.
Spaa, mis pole mõnulejatele
“Viisteist aastat on meie loodusravikeskuses kogu aeg midagi täiendatud ja uusi meetodeid otsitud,” kõneleb naine, kelle loodud paasturavikeskuses kiirgab isegi kell kuus hommikul klistiiri tegev õde toetust, positiivsust ja heatahtlikkust, masseerijatest ja muust personalist kõnelemata. “Mõnikord väga head spetsialistid ei sobinud inimlikult. Meile sobivad inimesed, kes suudavad ühendada professionaalsust ja südametarkust.” Dr Natalia suudab viimast kuidagi eriti võimsal moel esile tõsta. Meie jutuajamise ajal Looduse biospaa saalinurgas langeb Natalia pilk aknalaual potis kasvavale lillele. Ta lihtsalt katkestab vestluse, tõuseb ja kutsub töötaja, pärides, kes lilli kastab. “Vaata, kuidas see roos mind vaatab,” ütleb kliiniku emand ainult ja punastav töötaja kaob kiirelt kastekannu järele. Tõeline perenaine näeb ka pühapäeval paariks tunniks kliinikusse tulles kolme meetri kauguselt, kuidas üks aknal olev lilleke on kastmata. “Ma ei saa mööda minna, torkab silma lihtsalt,” vabandab Natalia vestluse katkemist ja istub tugitooli tagasi.
“Tunnetan inimesi ja nende energiaid,” tunnistab ta ilma vähimagi “esoteerilise salapärata”. “Proovin iga töötaja kätt, enne kui ta tööle võtan, enda peal. Tunnetan masseerijat enda peal, suhtlen inimesega, vaatan, kas ta suudab aktsepteerida ja mõttega, hingega kaasa minna. Siin pole retsepti, seda saab vaid ise tunnetada. Kui inimene ei sobi, siis ta ei saa ka ise end piinata, ja kui ta ei armasta oma tööd, siis tunneb ta olevat end vales kohas ja läheb ära.”
Iga kivi siin spaas on püsti dr Trofimova hingejõuga. “Eesmärk, tahtmine ja armastus – kui need kokku langevad, pole ükski töö raske,” sõnab särasilmne, kerge slaavi aktsendiga ilusat eesti keelt kõnelev naine. “Üksõik kui suur töö hulk on.” Natalia Trofimova kanda on praegu kaks töökohta, Looduse biospaa osalise kohaga arst ja sama suure koormusega administratiivjuht. Lisaks vastuvõtud Tartus asuvas Biokliinikus, mis on täis nädalaid ette. Kaheksatunnine tööpäev, lisaks mõned tunnid laupäevadest ja pühapäevadest, loengud ning jätkuv enesetäiendamine erinevate meditsiinikoolkondade teadmistega.
“Mida rohkem tööd, seda kindlam peab olema enesedistsipliin,” kõneleb kohati üle mõistuse suurt töökoormat kanda suutev naine. “Reeglid peavad olema paigas. Ka ise teen paastupäevi, mis aitavad vabastada energiat, nii füüsilist kui ka vaimset. Ise hakkan ka nüüd endale juba rohkem puhkust andma. Kuni 55. eluaastani võib inimene taastada tervist oma ressurssidest, kuid nüüd tunnen ka ise, et peaks rohkem pühenduma puhkusele. Minu ema elab Ungaris, tütar elab Hollandis, alati tahaks puhkuse ajal minna nende juurde. Mul on Hollandis aastane tütretütar, kes rõõmustab ja annab energiat.”
Kooselu haigusega
Meedikute konverentsidel käib diplomeeritud doktor Trofimova täieõigusliku koolimeedikuna, alternatiivravijate koolitusel teeb silmad ette mis tahes “alternatiivile”. Ilmselt pole teist, kes suudaks võrdselt kuuluda mõlemasse valdkonda, ühendades oma teadmistega pealtnäha vastukäivaid pooli.
“Oma lapsepõlvekodust Ungaris teadsin, mis paast on,” jutustab sünnipärane ungarlanna, kes sai oma vene perekonnanime abielu kaudu. “Ise proovisin paastu esmakordselt, kui tulin Tartusse õppima ja mul tekkis raske keskkonnavahetuse tõttu tugev ekseem. Just siis mõistsin arstina, et sümptomite ravimise asemel on vaja leida ja likvideerida põhjus. Aru saada, miks haigus tekib, millised on riskid ja mis on haiguse tulevik.”
Dr Trofimova nägemuses elab haigus koos oma patsiendiga. Seepärast tuleks kõigepealt aru saada, kas haigust saab pidurdada, ainult leevendada, täiesti välja ravida või peab temaga leppima elu lõpuni. “Inimene peab endale aru andma, et enamik haigusi on ta endale ise põhjustanud – kui teen seda nii, siis tekivad taolised sümptomid, seega on ravist etem vahel õppida haigusriskiga tegevusi vältima,” kõneleb Tartu Ülikooli diplomiga arst. “See pole ainult vastutus, vaid inimese viimine mõistmiseni, et “meid on kolm: haigus, patsient ja arst” – kui arst ja patsient töötavad koos, siis jääb haigus üksi ja eemaldub. Et olla terve, ei piisa ühest tabletist, endal on ka vaja midagi ära teha.” Sageli on haiguste taga psühhosomaatika. “Meie perearst Ungaris oli vana saksa arst,” meenutab tohter. “Vanaema kutsus arsti, kui mul oli kõrge palavik, arst rääkis kõigepealt vanaemaga, jõi tassi kohvi. Alles siis, kui olin juba ise arst, mõistsin, miks ta kohe minu juurde ei tulnud ja mind ei vaadanud. Patsient tahab näidata, et ta on haige, tal on halb olla. Kui ta rahuneb maha ja te vestlete neutraalselt, saab arst aru, mis tegelikult viga on. Tihti sümptomid süvenevad, kui rääkida ainult haigusest,” teab kogenud meedik. Nii ongi ta õppinud inimest hindama mitte tema haiguse kaudu, vaid haigust inimese kaudu.
Unustatud traditsioonid
Dr Trofimoval on sügavad teadmised Hiina meditsiinist, bioresonantsdiagnostikast ja teistest alternatiivseteks peetud raviviisidest. “Iga arst, kellel on pikk praktika, omandab võime ilma aparatuurita näha patsiendi hädasid,” ei tee dr Trofimova oma oskustest midagi üleloomulikku. “Erinevate traditsioonide meetodid annavad arstile lisateadmisi. Arst, kes ei tunne huvi alternatiivmeditsiini vastu, loobub väga abistavast vahendist. Keele- ja pulsidiagnostika aitab patsiendi seisundit mõista ilma kallite analüüsideta ja kiiresti, see hoiab kokku nii arsti kui ka patsiendi raha ja aega,” selgitab ta oma huvi vanade meditsiinitraditsioonide vastu. “Meie kõik õpingud mõjutavad meie arengut ja tunnetust. Hiina meditsiinis läksin õppima nõelravi. Pärast esimest aastat koolitustel käimist küsis abikaasa, kas oskan juba nõelu panna. Mina vastan: “Meile pole nõelu isegi näidatud.” Küsisin siis oma professorilt, millal me nõelu panema õpime. Professor vastas: “Seda, kuidas ma nõelu panen, võin ma sulle näidata viie minutiga, kuid seda, kuidas seda õigesti teha, kuhu panna ja miks seda teha, on vaja õppida kolm aastat.”
Väga vähe on arste, kes võtavad vaevaks erinevaid ravimeetodeid aina juurde õppida – oma raha eest ja oma põhitöö kõrvalt niigi napiks jäävast vabast ajast. Lihtsam on ju käia taaskord mõne tabletifirma tasutud “nädalasel õppereisil palmi all” ning kurta ülejäänud aja neid tablette välja kirjutades meditsiini alarahastatuse üle. “Meditsiinis – olgu kooli- või alternatiivmeditsiin, vahet pole – ei tohi olla mingit kadedust. Meil on üks eesmärk, et inimest aidata,” ei anna dr Trofimova kellelegi eeliseid ega hinnanguid. “Vahel on vaja konsulteerida eri valdkonna spetsialistidega, koostööd teha, mitte piire tõmmata. Tuhanded aastad kestnud tuhandete tarkade inimeste praktikal põhinevaid traditsioone unustatake ära. Ei ole vaja anda kohe paratsetamooli, kui laps haige, unustades, et on viinasokid ja palavikuteed.” Dr Trofimova ei eita tablette ega teisi nüüdisaegseid ravivahendeid, kuid tema nägemuses algab ravi mitte tableti, vaid vastutuse võtmisest.
Perearstidel napib aega. “Arst kirjutab tabletid, kui need ei aita, kirjutab teised, unustades, et on olemas muud soovitused, režiim, dieet jne,” muigab kogenud meedik. “Tihti tulevad minu juurde kliinikusse suhkruhaiged, kellele professionaalsed perearstid ei oska anda soovitusi, kuidas veresuhkrut normaliseerida, ei tea suhkrutaset hoidvat dieeti soovitada. Patsiendid räägivad, et kui tulla perearsti juurde, siis arst harva vaatab ja katsub, enamasti kirjutab analüüsid ja vaatab pabereid.” Vereproovimuutus ja ultrahelimuutus räägivad aga juba orgaanilistest muutustest ja arenenud haigusest. Sageli patsiendil mõõdetav patoloogia veel puudub, see on selline staadium, kui on veel võimalik haigusest hoiduda. Hiina ja alternatiivmeditsiin aitab arstil mõista etappi, kus orgaanikat veel ei ole, aga muutused kehas hakkavad juba tekkima.
Oht tabletitööstusele
Paljud holistilise ehk inimest tervikuna, mitte “organite kogumina” käsitleva meditsiini praktikud on kurtnud, et kergema vastupanu teed minev – “Arst kirjutas tableti, nüüd ei pea ma enam midagi tegema, mul on õigus oma tabletile kulutatud raha eest nõuda tervekssaamist” – hiigelkasumeid teeniv tabletitööstus näeb alterantiivravi kasutajates ohtu. “Minu praktika pole kindlasti tabletitööstusele ohtlik, olen arst, kes pooldab mitmeid erinevaid meetodeid,” naerab dr Trofimova elurõõmsalt. “Ka mina ei saa kasutada neid asju, mida ma ei tea. Olen ise hakanud õppima juurde alternatiivset, sest tundsin, et mul oli puudu tarkusest, ülikooliteadmistest hoolimata. Käisin oma raha eest neil kursustel ja võtsin palgata puhkuse, täiendasin end põhitöö kõrval. See vajab raha, aega ja pühendumist.“
Oma kompleksse maailmavaate on Natalia Trofimova püüdnud seada tervikuks sel aastal ilmunud raamatus “Paastuga terveks”. Pealkirjast ei maksa end eksitada lasta, see raamat räägib märksa rohkemast kui vaid paastumisest. “Proovisin oma raamatus ära seletada haiguste põhjuse-tagajärje suhted meie organismis,” kõneleb sadu haigeid lootusetutest olukordadest vaid nende toitumist muutes tervendanud naine. “Selleks ei pea tulema kohe paastuma, kõigepealt võib mõista, mida tema organism tegelikult teeb ja miks.” Üha enam hakkab inimestele kohale jõudma, et paastumine pole mingi kaalulangetajate eneseületamine.
Elukestev uuenemine
Tihti juhtub, et inimene käib ühel kursusel, õpib ühe meetodi, arvab, et on nüüd väga tark, ja hakkab ainult seda meetodit peale suruma. “Loodusravi õppisin Eestis, Saksamaal ja Venemaal, siis lõpetasin Hispaanias alternatiivmeditsiini kooli. Arsti tasandil on Euroopas Saksamaa ainuke, kes annab täiendusõppe arstidele, kes õpivad oma tavadiplomi kõrval juurde loodusravi,” kõneleb dr Trofimova oma pidurdamatust teadistejanust.
Selleks et kaht maailmavaadet ühendada, peab mõlemat teadma ja profi tasandil õppinud olema. Eestis on Antroposoofilise Meditsiini Selts, kuhu kuuluvad erialalt erinevad arstid, kes õpivad juurde loodusravi ning teistmoodi mõtlemist. Šveitsis on keskus Goetheanum, mis neid kureerib, ja dr Trofimova kuulub mõlema liikmeskonda. Taolisi “kahepaikseid arste”, kes end mõlemas keskkonnas koduselt tunnevad, on isegi Euroopas, rääkimata Eestist, üsna vähe. “Holistilise meditsiini puhul ei tohi ainult ühendada nn alternatiive nn tavaarstidega. Mitte et inimesed ei oleks väärt ühe või teise kogukonnaga liituma, vaid liitudes peaks tundma süvitsi mõlemat osa,” on Natalia Trofimova veendunud. “Kitsas ühe valdkonna jäik järgija olla on suurim viga. Tõeline arst teab, et on olemas erinevad võimalused, ja suudab nende hulgast valida, mida just see inimene selle häda puhul vajab. Uskuda, et on ainult üks meetod, mida mina õppinud olen, ja just see aitab, on ehk meie suurim viga. Baasteadmine peab olema tasemel ja suutmine teisi erinevaid õpetusi nendega ühendada. Aga see tuleb praktika ja kogemusega. Eluaeg õppides.”
Allikas: Ajakirinaised.ee