„Mulle on öeldud, et miks ma raha raiskan ja jälle nälgima lähen. Mingu ma parem soojale maale, kus saab hästi süüa ja juua,“ räägib Terje, kes just mõni päev enne Naistelehe ilmumist paastulaagri uksest välja astus. Nagu uuesti sündinud: värske, puhanud ja energiline.

Terje Roose (51) on kolmeteistkümne aasta jooksul oma tervist paastu abil turgutanud kaheksal korral. Esimene kord laagrisse minnes oli ta 37aastane, mureks kehakaalu tõus ja väsimus. „Kaalu aina kogunes. Olen muidu pikki aastaid 62 kilo olnud, aga kui osuti juba 72 näitas, taipasin, et midagi tuleb ette võtta. Nii enam edasi minna ei saa,“ meenutab viie lapse ema, kuidas ta aina kasvava imestusega märkas, et mida ta ka ei teeks, kilod kogunevad järjekindlalt. „Aga kuidas just paastumise peale tulin, vot see on peast kui pühitud. Mitte ei mäleta, mis liini pidi ma dr Trofimova juurde sattusin. Aga olen õnnelik, et sattusin, sest nüüdseks, tõsi jah, olen juba kaheksandat korda laagris tervist kosutamas.“

Terje teab, et oma tervise eest saab vaid ise hoolt kanda, keegi teine seda teha ei saa. Paastumine on üks võimalus. Seejärel on pool aastat kerge olla. „Paastujärgset tunnet on raske sõnadesse panna, see on lihtsalt nii hea! Tunnen, et olen puhastunud, mul on jõudu ja tahtmist tegutseda,“ ütleb ta.

Paastulaagri tüüpiline päev kulgeb Terje sõnul mõnusas tempos: „Tavaline päev näeb välja nii, et äratus on kella kaheksast, meid viiakse õue võimlema, teeme hingamisharjutusi ja käime paljajalu kastesel murul, karastame end. Seejärel umbes kahekilomeetrine jalutuskäik. Üldiselt on soovitatav päevas kuus kilomeetrit kõndida ja kui see päeva peale ära jagada, on koormus täiesti mõistlik. Hiljem, kel on kirjas massaaž, saab sinna minna. Lõunaajal toimub taas võimlemine kas saalis või basseinis. Õhtul ujumine või saun,“ kirjeldab Terje, kes on käinud nii viis kui seitse päeva kestvas laagris. Kuigi üldiselt on paastuaeg kevadel, siis nüüd on ta juba teist korda sügisesel ajal laagris ja on väga rahul: „Kevaditi on väga palju rahvast ja vahel lumigi veel maas, nüüd aga on ilmad nii ilusad ja soojad. Üks kord aastas peaks ikka paastumas käima, ma leian, ja ega vahet olegi, mis aastaajal. Seda peaks inimene enesetunde ja võimalustele vastavat tegema.“

Kõige raskem päev, avaldab Terje, on tavaliselt kolmas paastupäev. „Kellel on palju mürki kehas, sel võib päris keeruline olla. Välja võivad lüüa nahaprobleemid, peavalud ja ka näljatunne võib olla väljakannatamatu, aga kui see päeva üle elada, siis läheb aina paremaks,“ kinnitab staažikas paastuja, kel on kurta sel ajal vaid mõnigase peavalu üle. Kolmandal-neljandal päeval hakkab ka higi ja hingeõhk ebameeldivalt lõhnama, šlakid tulevad välja ja keha puhastub.  „Üldiselt tunnen end iga kord hästi. Rahu ja hoolitsus mõjuvad turvaliselt ja see energirikas, kerge ja hea enesetunne, mis saabub, on seda kõike väärt.“

Paastumise juures on oluline pidada silmas paari olulist põhimõtet, teab Terje. Näiteks kui inimene on viis päeva paastunud, tuleks koju jõudes pingelisemad tööd kasvõi mõned päevad hilisemaks lükata. „Tuleb anda endale aega nö tavailma tagasi minemiseks. Tegelikult oleks ideaalne, kui saab kodus paar päeva edasi paastuda, aga alati ei ole see võimalik. Minul on varasemalt olnud nii, et kohe on ootamatult saabunud pingelised päevad. Kohustused tulevad peale, aga taastumiseks vajad aega, kasvõi mõne päeva,“ kõneleb 32 aastat kaubanduses ja kümme aastat juhina töötanud naine. Nüüdseks on pingeline juhitöö selja taha jäänud ja Terje  töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis põetajana, käib koolis ja on eluga rohkem rahul kui iial varem.

 Mis saab pärast?

„Vahetult pärast paastu võin külma kõhuga kondiitriletist mööda kõndida, ilma et isu tuleks. Tuju ja enesetunne on lihtsalt nii head, et pole vaja saia süüa. Paastust väljatulemiseks olen esimestel aastatel kasutanud keefirit. Jagasin paki päeva peale ära ja jõin tasapisi. Nüüd, kus mul tehti testid ja selgus, et ma väga hästi piimavalku ei talu, alustan koju jõudes porgandimehu ja juurviljapüreega. Seejärel teen soolata keedetud juurikaid ja kolmandal päeval hakkan juba vähehaaval valget kala või putrusid sööma,“ ütleb Terje ja toonitab, et ka enne paastulaagrisse minemist tuleks toidulauda kriitilise pilguga vaadata. Hoiduma magusast ja rasvasest. „Aga mina ei ole suutnud seda õieti järgida, seekordsesse laagrisse tulin vaat et otse sünnipäevalaua tagant!“ naerab Terje.

„Eks mulle on öeldud ka, et miks ma raiskan raha ja lähen nälgima. Selle asemel võiksin reisile minna, seal mõnuleda, head-paremat süüa,“ muigab paastuja,  „aga ma olen seda ka teha saanud ja olen rahule jäänud. Ent laagris on parem, lihtsam kuidagi… siin on nii ilus loodus, kõnnirajad, vaikus ja rahu. Pärast laagrit olen ilusam, enesetunne on parem. Tulemus on silmaga näha ja käega katsuda. Abikaasa ütleb komplimente, see teeb meele rõõmsaks.“

Terje on kuulnud, et paljud eelistavad kodus paastuda. „Eks mul oleks kõik tingimused kodus olemas, ei pea enam lastele süüa tegema ja kodu on mul looduskaunis kohas ka. Aga no ei ole mul seda tahtejõudu! Vaja on toetust ja keskkonnamuutust. Olen küll mõelnud, et teen omapäi, aga vahest üheainsa päeva olen suutnud vee peal olla. Laagris ei lasta eksida, iga päev kontrollitakse patsiente. Paljud, keda ma tean, kel on migreenihood, suhkruhaigus või nahalööbed, on siit tõvele leevendust saanud,“ selgitab ta.

Peale saledama joone (päevas kaob umbes kilo), rohke energia ja erksamate meelte on ta laagritest saanud sõpru, kellega hoitakse lähedast sidet. „Need on inimesed, kes tervisest hoolivad ja me toetame teineteist, kinnitab Terje, kes näeb oma ametis inimesi, kes on tervise suhtes ükskõiksed olnud. „Kuidagi ei tahaks, et keegi mind ühel päeval voodis ümber keerama peaks. Seepärast püüan ise niipalju kui võimalik enda eest hoolitseda. Olen näinud, kui palju haiguseid on tingitud ülekaalust. Kaal aina kasvab ja korraga ei jaksagi enam välja kõndima minna. Nii toimub tubaseks jäämine ja siis pole ka haigused kaugel.“

Puhastades ja tervendades. Veejoomine, värske õhk, sooltepuhastus, massaažid ja veeprotseduurid, lisaks rahulik õhustik ja toetavad kaaslased, just need annavad Terjele ligi poleks aastaks värske ja energilise enesetunde.

Dr Natalia Trofimova on Biokliiniku juhataja ja Loodusravikeskuse Loodus BioSpa asutaja ja arst: “Paast on suurpuhastus kehas.”

Mis on paast?

Paastumine on üks vanimaid ravivõtteid, mis puhastab, uuendab, elustab keharakke, parandab organite ja kudede funktsioone. Paast tugevdab immuun- ja närvisüsteemi, korrastab ainevahetust ja normaliseerib kehakaalu.

Kas paast tähendab nälgimist?

See ei tähenda nälgimist, vaid toidu ajutist vabatahtlikku piiramist või täielikku toidust loobumist. Selle eesmärk võib olla kas lihtsalt keha puhastada või ravida mõnda haigust.

Milleks paastuda?

Paastukuur on moraalne väljakutse, iseloomu kasvatamise meetod, mis karastab ja tugevdab inimest. Sihiks on psüühilise kindluse ja sisemise korra saavutamine. Samuti keha vabastamine kahjulikest jääkainetest, mis liigse söömise ja passiivse eluviisi tõttu on paljudele probleemiks muutunud. Paastumine on esimene samm ka vähktõve ennetamisel: paastu ajal hävitab keha kõik muundunud rakud, nende hulgas vähirakud. Kellel ei ole suuri tervisemuresid, need saavad paastudes täiendada oma energiavarusid.

Mis põhjustel inimesed paastulaagrisse tulevad?

Looduse loodusravikeskuses käiakse paastumas kahel põhjusel: füüsiliselt terved inimesed tulevad biospaasse tavaelust puhkama ja organismi puhastama profülaktika mõttes, samuti kaitsma end vananemise eest. Teine rühm inimesi tuleb end ravima. Need, kes soovivad ravida mõnd kroonilist haigust, teevad aastas mitu paastukuuri. Paast on tõhus vahend haiguste leevendamiseks ja ravimiseks. Ravile tullakse sageli liigesemuredega, ainevahetus – ja hormonaalhäiretega inimesed, astmahaiged jne. Ka kehakaal väheneb, see sõltub paljudest teguritest, nagu sugu, vanus, närvisüsteemi seisund, medikamendid ja füüsiline koormus. Mida rohkem on inimene kinni oma kehakaalu probleemis, seda raskem on tal kaalus maha võtta. Suuremal määral kaotab paastukuuri ajal kaalu see, kel olid enne paastumist kehas tursed, kelle soolestik ja lümfisüsteem ei töötanud korralikult või kelle kehas oli väga palju rasva.

Kes ei tohiks paastuda? Paljude haiguste puhul paastu ei soovitata, näiteks insuliini vajav suhkrutõbi, edaspiarenenud ja dekompenseeritud haigused nagu vähk, rasked maksa-, neeru- või südamepuudulikkus ning kaugele arenenud düshormonaalsed häired, mis nõuavad suure kontsentratsiooniga hormoonpreparaate või teisi ravimeid. Samuti ei sa paastuda raskete psüühiliste häiretega või vaimuhaige inimene, sest paastumine peab alati olema teadvustatud ja läbimõeldud tegevus.

Kas võin ka ise kodus paastuda?

Oleks hea, kui esimene paastukuur tehakse läbi paastuarsti juhendamisel ja järelevalve all. Selle kogemuse najal saadakse üldjuhul edaspidi ka ise kodus paastumisega hakkama. Üle kolme päeva kestva paastu jaoks on vaja tingimusi, mida kodus ei tarvitse olla. Näiteks klistiiri tegemiseks on tarvis elementaarseid hügieenitingimusi, lisaks võib vähemalt esimesel korral olla tarvis asjatundja toetust ja nõuandeid. Kolme kuni nelja nädala pikkumine ravipaast tuleb kõne alla ainult paasturavile spetsialiseerinud arsti käe all.

Allikas: Naisteleht