See, et inimkond pöördub tagasi mõne vahepeal unustatud tõe juurde, ei ole iseloomulik mitte üksnes praegusele ajale, vaid nii on tehtud ajaloos pidevalt. Sellised vanad meetodid on nagu postulaadid, mis jäävad kestma hoolimata uutest (teadus)avastustest ja haigustest. Oma kehtivust ei kaota paljud loodusraviteadmised, nagu näiteks see, et kui kõrge palaviku korral ei soovita anda haigele paratsetamooli, siis sobib vaarikavarretee, mis ajab higistama, või hõõrutakse haige jalgu külma veega ja tehakse talle mähiseid.
Arvukates kultuurides on korrapärane ravipaastumine teeninud keha ja hinge puhastamise eesmärki, et vabastada inimene kõigest madalast ja haigest. Antiikajal paastusid näiteks Pythagorase koolkonna järgijad, et ammutada jõudu oma vaimse tegevuse ja tunnetuse jaoks. Põhimõte oli, et inimene kui vaimne olend peaks vastutama teadlikult ja aktiivselt oma tervise eest põhiosas ise.
Paljud tänapäeva paastuvormid, näiteks Franz Xaver Mayri kuur ja Otto Buchingeri paastumine või mu enda ravipaastu- ja dieetkuurid, lähtuvad esivanemate ideedest. Oleme teinud iidvanad teadmised diagnostiliselt kontrollitavaks ja sobitanud nüüdsete elutingimustega.