Üha rohkem inimesi on hakanud oma tervise parandamiseks ning kehakaalu langetamiseks leidma teed paastu juurde. Eesti legendaarseimal paastuarstil Dr Natalia Trofimoval on rohkem kui 45-aastane kogemus ravipaastu ja dieetravikuuride alal. Kuidas ta ise paastumise juurde jõudis ning miks selline organismi puhastamine üldse hea on, räägib ta allpool olevas intervjuus.
Räägi palun natuke oma päritolust.
Olen sündinud ungari peres. Mu isa Tibor ja ema Margit valisid mulle nimeks Natalia, mis tähendab kreeka keeles loodust. Olen alati tajunud tihedat sidet loodusega.
Mu sünnilinn Mukatševe (ungari Munkács) Taga-Karpaatias kuulus kuni 1944. aastani Ungarile. Tänapäeval asub see Ukraina läänepoolseimas oblastis, mis piirneb läänest Slovakkia ja Ungari ning lõunast Rumeeniaga.
Kes su perekonnast on sind kõige enam mõjutanud?
Mu inspiratsioon ja usk pärinevad esmajoones mu vanaisalt. Tema filosoofia ja maailmavaade on mind väga tugevasti mõjutanud. Ta ei olnud mulle mitte ainult suur eeskuju, vaid ka kõige lähedasem inimene. Vanaisa oli lõpetanud teoloogiaseminari. Ta laulis kooris, mängis viiulit ja oli pikka aega kohaliku õpetajate seminari direktor.
Mu vanaisa oli äärmiselt leebe ja hea inimene. Tema ümber hõljus sisemise rahu atmosfäär. Vanaisa ei teinud midagi lihtsalt niisama — kõik oli läbi mõeldud. Isegi lapsena, kui ma ei saanud veel täpselt aru, mis teoksil on, oli mulle ilmselge, et paastumine tähendab midagi head.
Vanaisa jälgis hoolega oma toitumist: ta ei söönud näiteks kunagi konserve ja muna sõi ta kõige enam kaks korda nädalas. Alkoholi tarbis ta minimaalselt, pokaali veini korraga. Ungari kodudes on vein olnud igapäevane jook, mida on alati tarbitud mõõdukalt, sageli lahjendatult. Lastelegi valati vahel toidu kõrvale joogivee sisse tilgake veini.
Reedeti paastus vanaisa rangemalt kui teised kodused, piirdudes veega. Ta sai paastumisest abi mitme tervisemure puhul, näiteks ravis ta nii oma maksaprobleeme. Ta elas väga aktiivset elu 87 aasta vanuseni. Seda näinuna ei olnud paastumine mulle midagi võõrast ega kunstlikku, vaid loomulik meetod, millest võib olla abi haiguste ärahoidmisel ja ravimisel. Paast aitab säilitada eluenergiat ja selget mõistust ning lisada eluaastaid.
Meenuta palun, mida su lapsepõlvekodus söödi.
Hommikuti oli tavaline söök saiake ja selle juurde teraviljakohv piimaga. Mind saadeti ikka nurga peale pagari juurde värskete saiakeste järele. Eesti mõistes võileibu meil hommikuti ei söödud. Vahel tegi vanaema ahjus mannavormi, samuti pakuti pehmet keedumuna.
Meie kodus söödi lihtsaid toite: köögiviljahautisi, oa- ja hernetoitu, kõrvitsasuppi. Liha söödi harva, umbes kord nädalas. Pühapäevaroog oli kanasupp, selleks tõi vanaema turult noore kuke. Sama suppi jätkus tavaliselt esmaspäevalgi.
Mäletan, et mu lemmikpuder oli tehtud maisijahust. Mõnikord valmistati maisipudrust vormiroog, mis küpsetati ahjus üle: selleks pandi puder toorjuustuga kihiti vormi. Vahel sõime seda vormirooga mõne kastmega, mille sisse võis kuuluda ka liha.
Miks on paastumine kasulik?
- paast on ainuke võimalus pidurdada organismi vananemist
- paastuga saame anda ülekoormatud rakkudele puhkust
- paast äratab üles organismi kaitsejõud, mis tugevdavad ja puhastavad rakke, tugevdavad immuun- ja närvisüsteemi, korrastavad ainevahetust
Ungari kodudes süüakse rohkesti letšot (ungari lecsó). See pole sugugi mitte ainult hoidis, nagu teda Eestis teatakse, vaid ka värskelt valmistatud sügisene roog. Letšo valmistati tomatist, paprikast, sibulast, lõpuks segati sisse lahtiklopitud muna. Reedeti oli kindlasti paastupäev, kui söödi vaid lahjat toitu, näiteks kerget suppi.
Köömnesupi jaoks praeti pannil köömned ära, lisati õli, maisijahu ja vett ning oligi valmis kerge ja seedimisele hästi mõjuv supp, mille sisse panime mõnikord saiakuubikuid.
Tomatisupi sisse pandi peale tomati ka natuke riisi või muna-jahu segust valmistatud klimbikesi (ungari galuska). Et tomatisuppi saaks teha ka ajal, kui värskeid tomateid polnud käepärast, valmistas vanaema läbi sõela surutud ja kuumutatud (passeeritud) tomatite hoidiseid.
Kas otsus õppida meditsiini tuli kergesti?
See tuli tõesti loomulikult, sest lapsena mängisin ma koduste jutu järgi ainult arstimänge – ravisin hoolega oma nukke. Keskkooli järel lõpetasin kiitusega meditsiinikooli ja edasi tulin õppima Tartu Ülikooli. Erialaks valisin sisehaigused. Suurem huvi loodusravi vastu tekkis mul ülikooliõpingute käigus, kui ma mõistsin, et leidub väga palju küsimusi, mida tavameditsiin ei oska seletada.
Loodusarsti eriala saab praegu omandada Euroopas eelkõige Saksamaal. Kuus semestrit kestvale põhiõppele järgneb seal kaks semestrit praktikat, mis minu puhul kestab tänaseni.
Ma ei kasuta sellist terminit nagu alternatiivmeditsiin. Minu meelest koosneb meditsiin klassikalisest meditsiinist, erinevate rahvaste traditsioonilisest meditsiinist (nt Hiina meditsiinist, India meditsiinist ajurveda, maiade meditsiinist) ning eraldi tervikliku suunana loodusravist, mis täiendavad üksteist. Lõimumine on meditsiinis tähtis. Eri rahvaste aastatuhandeid korjatud teadmisi ei tohiks unustada, vaid neile tuleks anda uus elu, sest tänu neile teadmistele oskame seletada haiguste mehhanisme. See annab arstidele peale sümptomite ravimise võimaluse otsida haiguste põhjusi ja need kõrvaldada. Kõik teadmised, mida arst oma elu jooksul omandab, laiendavad tema erialast silmaringi. Meil BIOSPAs käivad end täiendamas nii perearstid kui ka Tartu Ülikooli kliinikumi töötajad.
Millised olid su esimesed kokkupuuted Tartuga?
Valisin õpinguteks Tartu Ülikooli koos sõbrannaga, kes teadis, et siin on alati õppinud ka ungarlasi. Tollal polnud lihtne soovitud päevaks rongipileteid saada, seepärast saatsin sisseastumisdokumendid postiga ette ja ise sõitsime Tartusse alles siis, kui oli viimane dokumentide vastuvõtmise päev.
Kui ma siis 1975. aasta augustikuus Tartusse jõudsin, selgus ootamatult, et tegelikult ei võtagi ülikool sisseastumisdokumente postiga vastu. Vastuvõtutöötaja vastas mu küsimusele, kus mu teele pandud dokumendid on, et need saadeti mulle postiga juba koju tagasi. Olin šokeeritud. Ei tea, kas mu ehmatust nähes või lihtsalt heast südamest, aga see naisterahvas läks tagaruumidesse vaatama ning tuli tagasi koos mu tähtsate paberitega — selgus, et neid ei olnud jõutud veel posti panna.
See õnnelik juhus oli esimene märk, et Tartu on minu jaoks õige koht. Alles nüüd, paar aastat tagasi, sain teada, et ma ei ole oma perekonnas esimene, keda saatus kodunt kaugele on viinud: mu vanaonu Vladimir Grabar oli eelmise sajandi alguses Tartu Ülikooli juurakateedri professor.
Millal sa esimest korda oma tervise parandamiseks paastusid?
Kui ma tulin Eestisse õppima, oli algul siin olla päris raske, sest kõik oli võõras: keskkond, söök ja keel. Mul tekkis väga tugev ekseem, millest ma ei saanud tavaravimitega — isegi mitte hormoonsalviga — kuidagi lahti. Ekseemi põhjustab hulk tegureid, mille seas on võrdselt olulised nii psühhoemotsionaalsed (minu puhul oli selleks võõrast keskkonnast tingitud stress) kui ka hormonaalsed tegurid, mille eest vastutab vegetatiivne närvisüsteem.
Ma ei saanud mitu kuud oma kätt pesta ja nahal olid lõhkised villid. See oli ühe 21-aastase arstitudengi jaoks väga raske ja häiris igapäevaelu. Nii otsustasingi teha 14-päevase paastu. Juba seitsmenda päeva järel hakkas mu käe nahk paranema.
Sellest ekseemist pole ma tänaseni päriselt vabanenud, kuigi paastun regulaarselt juba 45 aastat. Tean, et kui mu kehasse satub mingi mürkaine (näiteks säilitusainena), lööb ekseem taas kergelt välja ja juhib mu tähelepanu koormusvaba päeva või paastu vajadusele.
Kuidas sa nüüdsel ajal paastud?
Praegu paastun eelkõige oma sisetunde järgi, teen nii pikemaid kui ka lühemaid kuure. Harjumuseks on saanud üks paastupäev igal nädalal.
Paljudel, kes harrastavad paastu pikka aega ja regulaarselt, tekib sisemine vajadus mõne aja pärast uuesti paastuda. Asi on selles, et kui inimene tunneb oma organismis jälle teatud häireid, meenub kehale hea tunne eelmise paastumise järel.
Kuidas läks nii, et sa hakkasid juba arstitudengi ja hiljem arstina tegelema paasturaviga?
Tartu Ülikooli õpingute ajal töötasin kopsukliinikus õena, hiljem aitasin internina kolleeg dr Toomas Vaprat, kes alustas esimesena Eestis koormusvaba dieetravi korraldamist astmahaigetele.
Tema tegi koostööd Leningradi Pulmonoloogia Instituudiga, kus oli välja töötatud uus metoodika astma- ja allergiahaigete raviks. See instituut oli Nõukogude Liidus ainus koht, kus arstid said spetsialiseeruda koormusvaba dieedi erialale, ning täiendusõppe läbimise järel anti arstile selle meetodi praktiseerimise luba. Eestis saigi ravipaastu tegemise loa esimesena dr Vapra. Hiljem õppisin ka mina samas instituudis ja olin seal praktikal. Mu doktoritöö teema oli astmahaigete ravimine koormusvaba dieediga.
Esimesi tõelisi metoodilisi paastukuure nägingi Leningradis (nüüd Peterburi). Seal oli arstidel ravipaastuga juba poole sajandi pikkune kogemus ning sel alal oli tehtud teadustööd: näiteks olid paastu alal kaitsnud doktorikraadi pulmonoloog prof A. Kokosov, terapeut prof I. Buchalovsky, allergoloog prof G. Fedosejev ja pulmonoloog F. Osinin.
Millised olid sinu esimesed muljed Eesti söögist?
Mulle pakuti võileibu ja laual oli suur kann kohvi. Jõin ühe suure tassi kohvi ära ja seda pakuti juurdegi, nii et mul tekkis tunne, et kohv on vajalik ainult selleks, et kuiv leib allapoole libiseks. Tegelikult peaks hommikusöök olema hoopis teistsugune. Kohv on toniseeriv jook, mida peaks nautima, aga see ei ole normaalne hommikusöök!
Kust sai alguse mõte rajada paastukeskus?
Kõik algas sellest, et me suutsime Tartu Ülikooli kopsukliinikus paastuga ravida astmahaigeid, kes ei olnud klassikalise meditsiini kõigi vahendite ja ravimite äraproovimisest hoolimata paranenud. Nähes kui hästi paastumine neile mõjus, tulingi mõttele kasutada seda meetodit ka teiste haiguste ravis. Hakkasin paasturavi õppima, lugesin raamatuid ning tutvusin loodusravikliinikutega Saksamaal, Šveitsis, Rootsis, Horvaatias, Ungaris ja Austrias. Veendusin, et see metoodika käsitleb inimest terviklikult.
Samm-sammult jõudsin oma paastumetoodika väljaarendamiseni ja paastukeskuse loomise vajaduseni. BIOSPA asutamise ajaks (1998) oli mul välja kujunenud selge visioon, millist ravikeskust on tarvis. Kuni 2000. aastani töötasin päeval haiglas ja õhtuti jätkasin oma paastukeskuses. Peatselt mõistsin, et selleks, et kõik saaks tehtud nii hästi, kui soovin, pean sellele täielikult keskenduma.
Nüüdseks on mul selge pilt, kuidas BIOSPAd arendada. Meie eesmärk on olnud algusest peale olla Eesti parim professionaalne loodusravikeskus. Arenguvõimalusi on meil rohkesti, näiteks personaalne toitumisnõustamine minu loodud Läänemere dieedikuuri alusel, kompleksse individuaalse taastusraviplaani koostamine nii füüsilise kui ka vaimse tervise taastamiseks ja veel palju muud.
Kuidas läks nii, et BIOSPA just Luunja valda rajasite?
See kujunes pikemaks teekonnaks. Esimesi paastukuure hakkasin korraldama 1993. aastal Võrus Kubija hotellis, ent seal tekkis hotelli keskkonnaga vastuolu. Ühelt poolt mõjus paastujate psüühikale halvasti restorani söögi, kohvi ja suitsetamise lõhn, teiselt poolt ei olnud paastumine hotelli põhitegevus ning selle kohandamine ei õnnestunud. Mõistsin peatselt, et paastuda ei saa suvalises paigas, selleks ei sobi ei hotell ega haigla.
Nii tekkis vajadus leida sobivam ja bioenergeetiliselt tugevam paik. Käisin vaatamas mitut hoonet, kuid igaühel olid omad puudused. Valikut teha oli suhteliselt raske ka majanduslikel põhjustel. Jumala abiga leidsin praeguse asukoha Tartu külje all Luunja vallas Muri külas, kuhu otsustasin 1998. aastal asutada esimese paastukeskuse Eestis (nagu hiljem selgus, ka Baltimaades).
Meie keskus asub energeetiliselt väga heas kohas. Nagu kinnitas meid nõustanud bioenergeetik Enno Kalde, on hoone ehitatud õigesse paika, vana karjamõisa kohale, mida ümbritses park. Siin kasvab palju vanu puid, maja lähedale oleme rajanud kaks järvekest ning väiksema kõrval on energeetilise ravitoimega koht.
Mäletan, et hoone jättis meile esialgu nii väljast kui ka seest üsna sünge mulje, kuid õnneks andis arhitekt Taisi Kadarik mulle julgust minu unistus ellu viia. Ühiste pingutuste ja PRIA eurofondidest saadud väikese toetusega oleme pikapeale suutnud luua nüüdisaegse varustuse ja suurepärase personaliga ainulaadse paastukeskuse.
Kuidas on BIOSPA aja jooksul arenenud?
Meie kuraator ja nõustaja Otto Stecher Saksamaalt tuli BIOSPAsse esimest korda 2002. aastal ja aja jooksul on meist saanud head koostööpartnerid. Tänu tema värskele pilgule ja suurtele kogemustele ettevõtlusnõustajana mõistsime, kui tähtis on arendada organisatsiooni hästi toimiva struktuurina. Kuni Otto tulekuni oli BIOSPAs keerelnud kõik minu ümber: olin end koormanud igapäevase asjaajamisega, millega oleksid ka mu töötajad edukalt toime tulnud. Seetõttu olin tollal oma ettevõtte sujuvale arengule ise suurim takistus.
2003. aastal pälvis BIOSPA tänu muutustele Lõuna-Eesti edukaima turismiprojekti auhinna. Oleme läbinud kvaliteedijuhtimise programmi ja meile on antud tunnustus nimega „Märk kindlast arengust”. 2010. aastal patentisime kogu Euroopa Liidus minu koostatud Läänemere dieedikuuri. 2023. aastal pälvis BIOSPA esimesena Põhjamaades F.X. Mayr tervise- ja kompetentsikeskuse tunnustuse. Kasutades ainulaadset F.X. Mayri metoodikat suudab organism paremini end puhastada, tervendada ja noorendada. Samuti valiti BIOSPA sel aastal Aasta pereettevõte 2023 TOP 10 hulka.
Ma hindan meie töötajate pühendumust, kohusetundlikkust, abivalmidust ja suhtumist töösse. Nad täiendavad end erialaselt, et liikuda kaasa ravikeskuse uute teenustega. 2009. aasta sügisel käisid meie füsioterapeudid täiendusel ühes Saksamaa juhtivas dieet- ja paasturavikliinikus Bad Wörishofenis, et tutvuda uute loodusravimeetodite ja vesiraviga. Nüüdseks oleme need teadmised oma patsientide heaks tööle rakendanud.
Ühelt poolt pakub BIOSPA paastu-, dieet- ja taastusravi, teiselt poolt oleme võtnud eesmärgiks anda patsientidele tõuge eluviisi muutmiseks. Arsti loeng igal paastukuuri päeval ja igapäevased eravestlused arsti assistendiga on mõeldud selleks, et paastujale saaksid selgeks paastumise põhitõed ja toime. Me rõhutame söömisharjumuste ja füüsilise aktiivsuse tasakaalu tähtsust tervise jaoks. Paastuja saab soovi korral teha meie juures toidutalumatuse testi ja hakata koju naasnuna oma toitumist selle järgi kohandama.
Niisiis anname patsientidele jõudu ja teadmisi näha oma tervisemuresid teise, tunduvalt laiema nurga alt kui varem. Paljud inimesed on muutnud paastumise ajal kogetu ja kuuldu põhjal tasapisi oma eluviisi ning vältinud sellega paljude haiguste tekkimist.
Rajasite BIOSPA ümber tervendava aia. Mis see selline on?
Pargid ja metsatukad on kohad, kus inimene saab puhata ning puhkust on tänapäeval hädasti tarvis. Puhkus koos loodusraviga on paljude haiguste leevendamise võti. Tervendav aed aitab asjatundlikul moel kaasa patsiendi üldise tervise ja heaolu täiustamisele ja on paastuja jaoks lausa hädavajalik. Paastukuur, paastuja ja loodus moodustavad harmoonilise terviku. Inglismaal, Rootsis ja mujalgi on tervendavad aiad kui üks aiatüüpe vägagi tuntud, neid rajavad endale muu hulgas raviasutused ja seda isegi riikliku haigekassasüsteemi toetusel.
Meil kasvab väärikas tammeallee ja kogu piirkond on asjatundjate hinnangul tugeva positiivse energiaga. Kui siia esimest korda tulime, oli maja ümber üksnes hulk hektareid pikka aega hooldamata maad. Kõigepealt istutasime noore kasesalu, seejärel rajasime teerajad ja tiigid ning alustasime Otto Stecheri abiga ravimtaimeala kujundamist.
Kutsusime endale appi ka tervendavate aedade asjatundja, maastikuarhitekti Kadri Maikovi Eesti Maaülikoolist. Ta juhatas meid selliste teadmisteni nagu viie meele aia omadused. Tutvusime aiakujunduspõhimõtetega, mille abil saab aias esile tõsta nii maitseelamusi, helimaailma kui ka kompimismeelt. Tervendavas aias on viis meelt seotud viie tasakaalustava elemendiga, milleks on maa, tuli, õhk, metall ja vesi.
Loomulikult ei ravi tervendav aed kedagi hetkega terveks, ent see toob kurnatud linnainimese tagasi looduse tervendavasse rütmi, toetab hingelist ja vaimset taastumist. Usuvad ju eestlasedki vanade hiiepuude tugevasse mõjusse.
See kõik tervikuna aitab luua keskkonda, kuhu inimesed tahavad tulla, kust nad saavad abi ja kuhu nad tahavad alati tagasi tulla.
Kuidas tekkis vajadus Biokliiniku järele?
Vajadus avada Biokliinik tekkis juba 2005. aastal, kui ma mõistsin, et BIOSPAs oli palju patsiente, kes vajasid nõuandeid ka pärast paastukuuri. Nii rajasingi tänu Otto Stecheri toetusele ja abile Tartusse ambulatoorse vastuvõtu. Biokliinikusse tulevad patsiendid nii Eestist kui ka välismaalt mu vastuvõtule kolm korda nädalas. Nende aastatega on Biokliinikus kasvanud välja dietoloogia keskus, kust saavad nõu kehakaalu probleemiga inimesed. Samuti teeme toidutalumatuse teste, bioresonantsdiagnostika, mikroelementide uuringut ja soolepuhastust ja homöopaatiat. Inimesed, kes mingil põhjusel ei saa osaleda BIOSPA 5- või 7-päevasel paastukuuril, saavad Biokliinikus teha läbi vähendatud kuuri.
Allikas: naistekas.delfi.ee