Suhkurtõve ravimine paastuga tuleb arstiga kooskõlastada ning kuuri ajal kontrollitakse vere suhkru taset iga päev, isegi mitu korda päevas. Hästi sobib paast siis, kui patsiendil on kindlaks tehtud diabeedi riskitegurid, näiteks ülekaal. Just neil patsientidel saame veresuhkru viia normi kehakaalu alandamise abil, tähtis on ka määratud dieedist kinnipidamine paastu järel elu lõpuni.
Paastumise ajal väheneb organismis veresuhkru sisaldus, suurenedes seejärel veidi taastumisperioodil, ent mitte palju üle normi. Diabeedihaigete üldseisund paraneb tänu paasturavile märgatavalt: kaovad nõrkustunne, naha sügelemine, janu ja suur söögiisu. Kui veresuhkru tase paastukuuri järel ka tõuseb, siis mitte üle näidu, mis mõõdeti paastuma tulles (pigem jääb see allapoole).
Kui patsient järgib taastumise ajal kindlat toidu režiimi, õnnestub tal loobuda ka tablettidest, mis alandavad veresuhkrut, või nende kogust tunduvalt vähendada.
Insuliini sõltuvusega diabeetikutele on paastumine vastunäidustatud.