Teatud psüühiliste haiguste ravis on paastuga saavutatud rohkesti positiivseid tulemusi. Paastu järel on inimene erksam, tema mõtlemine teravam ning paljudel psüühikahäiretega inimestel kaovad psühhopatoloogilised nähud täielikult. Kes on kannatanud apaatia või depressiivse seisundi all, tunneb paastumise järel soovi lõpetada pooleliolevad tööd, sest paast annab elujõudu.
Inimese puhul, kelle töös on tähtis degusteerimine ja maitsemeelte teravana hoidmine, ergutab paast pea neid piirkondi, mis vastutavad maitse ja lõhna tundmise eest. Paastujad ütlevad, et nad
tunnevad ootamatult mitmesuguseid lõhnu ja maitseid, mida nad enne ei tundnud. Paast on niisiis üks närvisüsteemi aktiveerija.
Neuroos, depressioon
Depressioon kulgeb organismis lainetena: kord on parem, siis jälle halvem enesetunne. Paljudel Eesti inimestel tekib masendus eeskätt sügisel ja talvel, kui on pimedam aeg. See on seotud hormoonide (melatoniin, serotoniin) taseme kõikumisega. Kevadel põhjustab mürkainete kuhjumine organismis üldist mürgistust, mille tõttu võib tekkida krooniline väsimus ja nõrkus. Neid nähte seostatakse tavaliselt vitamiinipuudusega, kuid tegelikult oleks nii sügisel kui ka kevadel üldine meeleolu tänu paastule palju parem, sest selle põhiline roll on turgutada näärmete ja hormoonide tööd ning vabastada organism mürkainetest.
Seepärast tasuks huupi vitamiinide neelamise asemel kõigepealt organismi paastuga puhastada. Siin peitub vastus küsimusele, miks on pikemad paastuperioodid olnud ajalooliselt enne jõule ja kevadel. Juba väga ammustel aegadel tunnetati intuitiivselt, et hea enesetunde säilitamiseks on vaja turgutada organismi just neil aegadel.