Paast on ainuke võimalus pidurdada organismi vananemist. Paastuga saame anda ülekoormatud rakkudele puhkust. Paast äratab üles organismi kaitsejõud, mis uuendavad ja puhastavad rakke, tugevdavad immuun- ja närvisüsteemi, korrastavad ainevahetust.

Paastu kui ravimeetodi puhul tuleb meeles pidada, et ravipaastul on oma skeem, mis nõuab teadmisi, kogemusi ja mõtteviisi. Iga asi töötab täiuslikult ainult siis, kui selles on olemas kõik komponendid. Sama lugu on toitumissoovitustega: kui arst soovitab patsiendile mingit dieeti, siis peab see olema individuaalne, lähtuma just selle inimese eripärast ja vajadustest.

Traditsiooniline meditsiin – loodusravi – on profülaktika, diagnostika ja ravi meetod. See on maailma erinevate kultuuride teadmiste, praktika ja oskuste kogum ning on vanem kui tänapäeva koolimeditsiin. Võib öelda, et koolimeditsiin on välja kasvanud loodusravist. Koolimeditsiin põhineb lääne kultuuril, mille vaateviis on rangelt teaduslik: rõhutatakse meetodite mitteseotust kultuuriliste hinnangutega ning see on suuresti tõenduspõhine.

Loodusravi on arenenud teistmoodi, selle arengut on paljuski mõjutanud kultuurilised ja ajaloolised tingimused ning seda iseloomustab holistiline eluvaade: tähtis on keha ja vaimu tasakaal ning neid ümbritsev keskkond. Eesmärk on selgitada välja organismis toimunud muutuste põhjustajad. Tavaliselt keskendub loodusraviarst patsiendi üldisele seisundile, mitte konkreetsele haigusele.

Peamine erinevus koolimeditsiini ja loodusravi vahel on see, et esimene sekkub haiguse tagajärgedesse, teine põhjustesse. Loodusravi ja rahvameditsiini rikkalike kogemuste sünteesi põhjal on nüüdseks välja arendatud tõhus loodusravimetoodika. Seepärast eksisteerivadki samal ajal nii traditsioonilised paastumeetodid, kui ka pidevalt väljatöötatavad uued paastuteraapia viisid, mille tervendava toime on arstid tõestanud.

Vale oleks täielikult vastandada traditsioonilist loodusravi ja tänapäeva arenenud meditsiini meetodeid. Mõlemast suunast tuleks kasutada parimat, sest mõlemal on omad eelised. Need meetodid peaksid üksteist täiendama. Ei ole vaja eraldada seda, mis on aja jooksul loodusravisse kogunenud, uuest infost, mida tuleb pidevalt juurde ja mida teadlased tänu ühiskonna arengule ja tehnoloogiale esile toovad. Me peame selle uue teabe olemasolevaga ühendama ning mõtlema, kuidas saame neid meetodeid kasutada nii, et patsiendil oleks sellest maksimaalselt kasu. Ei ole õige pooldada ainult ühte või teist suunda. Terviklik, lõimitud meditsiin – kui see on õige termin – võiks olla suund, mille poole liikuda.

Kõik geniaalsed ideed on suhteliselt lihtsad, tihti me lihtsalt ei mõista neid või pole meil piisavalt kannatust, et lõpuni välja uurida, miks just üks või teine meetod töötab. Igal asjal on oma mehhanism ja filosoofia. Kui inimene kasutab mingit meetodit, peab ta aru saama, miks ta seda teeb. Kes kasutab ravimeid, peab samamoodi teadma, et teatud haiguse korral teatud ravimit võttes võivad sellel olla ka teatud tüsistused – nendeks peab olema valmis. Loomulikult on arsti ülesanne seletada patsiendile, milles ravikuur seisneb ja mis sellega kaasneb. Näiteks kui arst määrab patsiendile antibiootikume, siis kaasnegu sellega probiootikumid, mida võetakse vähemalt osa tüsistuste ärahoidmiseks nii enne antibiootikumikuuri, kuuri ajal kui ka pärast kuuri.

Loodusravi ei tähenda sugugi ainult taimeteede joomist, vaid ka näiteks homöopaatiat, mis on odav vahend ja töötab väga hästi, sealhulgas laste puhul, kellele atoopilise dermatiidi (päriliku eelsoodumusega nahapõletiku) raviks sobivad hormoonsalvi asemel homöopaatilised vahendid. Migreeni aitab ravida homöopaatiline ravim Spigelon, ent enne on vaja teada, kas peavalu tekib soolestikuprobleemide tõttu või mõnel muul põhjusel. Kahjuks on Ravimiamet homöopaatia suhtes tõrjuval seisukohal ja Eesti arstid pole selles valdkonnas eriti haritud.

Ka astma raviks sobib loodusravi suurepäraselt. Näiteks koormusvaba dieediga (paastuga) paraneb 99% patsiente ilma hormoonravi kasutamata. Paranemine ei tule mõistagi üleöö, selleks on vaja kannatust, vahel isegi pikki aastaid. Mida rohkem kasutada astma raviks hormoone, seda rohkem surume alla inimese enda immuunsüsteemi töövõimet. Kui astmahaige tuleb paastuma, märkab ta juba teisel-kolmandal päeval, et ta ei pea enam oma ravimeid nii tihti võtta, sest keha kaitsemehhanismid on taas tööle asunud.