Üks koormusvaba päev nädalas – Kõige meelsamini võtaks inimene tablette, mis säilitavad nooruse pika elu lõpuni, ent ilmselt jääb see soovunelmaks. Viini ülikooli professori Johannes Huberi sõnul ei saa tõenäoliselt elu pikendada ilma ohvrit toomata ja kannatusteta – ainuke kindel vananemise aeglustamise võimalus on korrapärane paastumine. Iga täiskasvanud inimene, kellel arst pole kroonilise haiguse tõttu paastumist ära keelanud, võiks teha igal nädalal ühe paastupäeva, mis kujutab endast süstemaatilist lühiajalist paastumist. Selle eesmärk on äratada keha sisemised kaitsejõud, et need suudaksid väliskeskkonna kahjulike tegurite vastu tõhusalt käituda.
Pidev profülaktiline puhastus tugevdab immuunsüsteemi ja korrastab ainevahetust. Ühepäevase paastu puhul on tähtis silmas pidada, et keha harjub režiimiga. Kui paastu päevaks valida näiteks reede, tekib organismis aja jooksul oma rütm ja samal päeval on lihtne paastuda. Ehkki ilma toiduta ollakse kõigest 36 tundi, kestab paastuprotsess kokku kolm päeva. Paastupäevale eelneval päeval vaadatakse üle oma menüü ning siirdutakse puu- ja köögiviljadieedile, õhtul juuakse lahtistavat taimeteed. Järgmisel päeval (paastupäeval) juuakse ainult rohkesti vett ega sööda midagi. Palju tuleb liikuda.
Kui täispaastu teha ei suudeta, on alternatiiviks osaline paast, mille ajal süüakse ainult kerge, tervislik hommikusöök. Kolmandal päeval ollakse köögiviljadieedil ja neljandast päevast algab taas normaalne tervislik toitumine. Muus osas ei mõjuta iganädalane paastupäev tavalist elu režiimi: töötatakse, puhatakse ja liigutakse värskes õhus nagu tavaliselt. Tuleb silmas pidada, et kui tavaline päevakava ei sisalda värskes õhus jalutamist ja/või kerget füüsilist koormust, siis paastupäeval tuleb selle jaoks aega leida, muidu on tegu eelkõige mittesöömise, mitte paastuga.
Paast seoses eesseisvate äärmuslike oludega Uuringute kohaselt suurendab profülaktiline paastu mine organismi kohanemisvõimet 15–30%. Seepärast mõjub see tõhusa ettevalmistusena kõigile neile, kes võivad oma töö või tegevusala tõttu sattuda tavatutesse oludesse: äärmuslik müra või vibratsioon, vähene füüsiline aktiivsus, pikemaajalised psühhogeensed tegurid. Näiteks paastumas käivad stjuardessid taluvad paremini ajavööndite vahetumist ning neile, kellel on väga pingeline töö ja palju suhtlemist, kulub nädalane paast ära selleks, et oma aju välja puhata. Paast leevendab ka kineetilise ülekoormuse mõju, mida lennundustöötajad kogevad forsseeritud kiirenduse ajal.
1981. aastal korraldasid paastu-uurijad G. Babenkova, Gurvits ja V. Puhhov Kalinini oblastis 538 km pikkuse katselise matka, kus osales 11 inimest vanuses 19–57 aastat. Matkajaid oli algajatest kuni meistersportlasteni ning erialad varieerusid tudengistaatusest kuni teaduste doktorini. Esimesed viis päeva matkati tavalisel moel, ent järgmised kaks nädalat paastuti, juues ainult vett, mida hangiti teele jäänud looduslikest veekogudest. Matka ajal tehtud uuringud näitasid, et katsealuste psüühiline ja füüsiline seisund püsis normaalne, samuti oli meeleolu hea. See tõestab õige psühholoogilise häälestatuse suurt rolli organismi reaktsioonide tagamisel: et kõigil osalejatel oli ette teada matkal plaanitav paastumine ja selle täpne kestus, andis see osalejatele piisavat füüsilist jõudu. Mõistagi oli oluline ka hügieenireeglite järgimine ning korralik taastumisperiood matka järel.